Võrreldes 2007. aastaga, kui ma Eesti Päevalehe nimel Moskvas tööle asusin, oli Moskva juba täiesti normaalne suurlinn. Nüüd on aga Venemaa pealinn muutunud veelgi elamiskõlbulikumaks. Eriti just suvel. Kõiki neid virinaid, et Moskva on kole ja et seal on hirmus, ei tasu kunagi tõsiselt võtta. Seda räägivad tavaliselt inimesed, kes on harjunud väikeste linnadega ning on harva elanud pikemalt Moskva-taolistes megapolistes või siis on elanud suurlinnades hästi kinnimakstud turvalist elu.

Mis mulle siis eriti Moskvas meeldis ja miks ma soovitan sel suvel võimalusel Moskvasse põigata?

Kui juhtub sattuma palav suvi, siis pole 12-16 miljoni elanikuga Moskva (oleneb, kas arvestada elanikke vaid ametlikes piirides või ka linnaga üsna orgaaniliselt liitunud aladel) elamiseks ega olemiseks kõige mõnusam koht, sest linn sõna otseses mõttes kuumeneb üle. Muidu aga on suvi Moskvas suhteliselt mõnus, sest see on ainus aeg peale aastavahetusejärgse nädala, kui Moskvas on võimalik suhteliselt vabalt liikuda. Kõik, kel see vähegi võimalik, põgenevad linnast ning lõpuks ometi tekib linnas ruumi. Isegi president Putin kolib suveks Sotši.

Kõige suurema muutuse on läbi teinud pargid, eelkõige suured Gorki ja Sokolniki ning Neskutšnõi Sad oma lugematute istumiskohtade, tantsuplatside ning tasuta vabaõhukinodega (mis pealegi näitavad väärtfilme!). Kui te lähete täna turistina üle mitme aja Moskvasse, siis vean kihla, et eriti Gorki pargis tabab teid üsna suur ja meeldiv üllatus. Eriti õhtusel ajal on see alates maist kuni suve lõpuni üks väga meeldiv ajaveetmiskoht Moskvas.

Paljude jaoks on see ehk üllatus, aga Moskva on tõepoolest üks rohelisemaid suurlinnu maailmas. Lihtsalt kõik on niivõrd ära harjunud klišeega ummikutes seisvast ja tossavast Moskvast. Linnas on tegelikult palju suuri ja isegi väga suuri parke, aga paljud neist olid üsna käest ära lastud ning inimesed ei käinud enam seal. Nüüd, kus inimesed on hakanud Moskva parkidesse tagasi ilmuma (õigem sõna oleks „valguma“, sest tegu on tõesti massilise pargiskäimise taassünniga), avastad alles, kui roheline on Moskva tegelikult.

Iga suvega on Moskvas kasvanud tänavarestoranide ja –kohvikute hulk. Kesklinna ümbrus hakkab nende arvukuse poolest juba täitsa Euroopa linnade tasemele jõudma. Südalinnas asuva suure kaubamaja TSUMi esine Kuznestki Most on näiteks täitsa tänavarestoranide tänavaks muutunud, kuhu autosidki enam eriti ei lasta. Puhtalt jalakäijatele mõeldud alasid tuleb Moskva kesklinnas tasapisi juurde.

Esimest suve töötab peamiselt kesklinnas ja selle ümbruses Euroopa linnade eeskujul suhteliselt odav rattalaenutus põhimõttel, et võtad ratta ühest kohast ning jätad teise kohta. Moskvalastel võtab muidugi aega harjuda sellega, et rattalaenutuse eest tuleb maksta, mitte ei tule ratast hoidja küljest jõuga lahti kangutada või mõnel muul moel ratta kallal vandaalitseda, aga vähemalt on asi tõsiselt ette võetud. Tallinn pole näiteks seda ülimalt head ideed siiamaani suutnud kasutusele võtta.

Teine asi on muidugi see, et Moskva pole just parim linn rattaga liikumiseks. Autoteel sõidavad Moskvas ikkagi peamiselt veidi hullud ning kõnniteel pole tihti jalakäijatelgi ruumi. Rattateid on aga Moskvas veel vähe. Parimad kohad velotamiseks ongi pargid ning pikad Moskva jõe kaldapealsed.

Sellest suvest kehtib kesklinnas (esialgu Bulvari ringi sees) tasuline parkimine. Tund parkimist maksab veidi üle 1 euro. Minu meelest see on väike ime, aga asi on Venemaa bürokraatia kohta üsna libedalt käima läinud ning suuri probleeme on sellega üllatavalt vähe. Ilmselt on osa põhjust ka selles, et selle projekti taga on pikalt Tallinnas elanud, endine Eesti kodanikust abilinnapea Maksim Liksutov, parkimissüsteemi loonud Eesti firma NOW! Innovations ja linnavalitsuses nö parkimisnõunikuna tööle palgatud eestlane. Asi töötab, sest see on Moskva oludes ikka imelugu, et kesklinnas on võimalik ilma suuremate probleemideta leida vabu parkimiskohti.

Lisame siia juurde 1. juunist jõustunud ülevenemaalise range suitsetamisvastase seaduse, mis muudab paljude, aga eelkõige välismaalaste jaoks elukvaliteeti Moskvas kohe mitme kraadi võrra. Praegu nõuab seadus avalikes söögikohtades mittesuitsetajatele täiesti eraldi ruume, aga järgmisest aastast keelatakse suitsetamine avalikes söögikohtades üle Venemaa sootuks. Täitsa Euroopa Liit kohe! Näete, mis tähendab sportlik rahvuslik liider.

Päris paljudes Moskva kesklinna restodes-kohvikutes on suitsetamine aga juba praegugi ära keelatud, kuna pole lihtsalt võimalik eraldi ruume luua. 2007. aastal poleks ma küll uskunud, et nii kiiresti saabub aeg, kus Moskvas muutub restoranis suitsetamine keelatud tegevuseks!

Riigi ja linna rahaga on järjest korda tehtud ka vanu huvitavaid muuseume või avatud suurejoonelisi uusi. Üks huitavamaid on möödunud aasta lõpus avatud juudi ajaloo muuseum.

On tekkinud terveid kvartaleid, mis koondavad väga huvitavat kultuurikeskkonda nagu näiteks Strelka-kvartal endise šokolaadivabriku Krasnõi Oktjabr kvartalis kohe Kristuse Lunastaja kiriku taga või siis Vinzavodi-kvartal Jauza jõe vasakul kaldal.

Kõigiti on Moskvas tunda, et kultuuri edendamiseks raha eriti kokku ei hoita. Linnas sünnib ja tehakse kultuuri üha enam, eriti aktiivseks on läinud see suvi. Seostatakse seda eelkõige mitte isegi uue linnapea Sergei Sobjaniniga, vaid pigem Moskva kultuurivalitsuse ülema Sergei Kapkoviga. See pealtnäha tüüpilise bürokraadivälimusega mees, kes aastaid oli lähedane kaasvõitleja tuntud miljardärile Roman Abramovitšile, on Moskva kultuurielule kõigile ootamatult kõva vungi sisse lükanud. Nüüd võiks omakorda Tallinna linnavalitsuse seda asja Moskvasse õppima minna.

Ja et mitte unustada Moskva kuulsaid ummikuid, siis need pole muidugi eriti vähenenud, aga lõpuks on vähemalt Kremli isandad aru saanud, et nende alamate kannatustel on piirid ning üha rohkem kasutavad president Putin ja peaminister Medvedev oma linnalähedastest residentsidest töölesaabumiseks koptereid. Vähemalt säästavad nad nii linna ühe tuiksoone Kutuzovi prospekti igahommikusest sulgemisest.

Kesklinnas on üldiselt külmutatud suuremad ehitused (mis olid tõsiseks nuhtluseks eelmise linnapea Lužkovi ajal), mis tähendab ka paljude tänavate ja väljakute uuesti avamist. Linnaelanikele on see suureks kergenduseks.

Moskvas on muidugi endiselt ka palju ebameeldivat, aga negatiivse esiletoomine rikuks muljet sellest, kui palju positiivset on linnas tekkinud paari viimase aastaga. Pole igatahes midagi imestada, et Kreml otsustas Moskva linnapea ennetähtaegsed valimised kaks aastat varem ära pidada, kuni kõik veel kaunis ja tore on. Istuv linnapea Sobjanin võidab valimised septembri alguses (kui enamus moskvalasi pole veel suvepuhkusest virgunudki) kindlalt muidugi igal juhul, aga minu meelest on ka täiesti objektiivseid põhjuseid, miks enamus moskvalasi tema poolt hääletavad: elu Moskvas on väliselt läinud tõepoolest huvitavamaks ja lõbusamaks, nagu lubas kunagi ammu seltsimees Stalin.