Kui veidi liialdada, siis vaadates võimude toimetamist ja rahva suhtumist homoseksualismi, polekski enam eriline ime, kui see muudetaks Venemaal taas kriminaalkuriteoks nagu Nõukogude Liidu ajal. Venemaa võimueliidi konservatiivsema osa (ja nemad praegu selgelt ruulivad) ja õigeusu kiriku seisukoht on ühene: homoseksualism on pahe ning saatanast ning selle vastu tuleb võidelda. Üldlevinud arvamuse järgi on homoseksualism eelkõige „lääne pahe ja haigus", seega sobib selle vastu aktiivne võitlemine hästi Kremli praeguse läänevastasuse mustrisse, millega võimud soovivad oma populaarsust tõsta eelkõige konservatiivsema ja õigeusklikuma rahva seas.
Homoseksuaalsust käsitletakse Venemaal kui lääne mandumise ühte olulist näidet (õigeusu kirik loob näiteks aktiivselt võrgukülgi, mille eesmärgiks on homode „ravimine", üks silmapaistev näide on www.k-istine.ru). Kremlile on see väga sobiv „asendusteema", sest enamus venemaalastest tõepoolest jagab seda seisukohta. Erinevad küsitlused on näidanud, et suurusjärgus kaks-kolmandikku venemaalastest ei salli silmaotsaski homosid. Algas kõik sellest, et kevadel võttis Vene riigiduuma vastu seaduse, mis keelab „ebatraditsiooniliste seksuaalkäitumiste" (mis tähendab muidugi laiemat haaret kui ainult homoseksualism) propageerimise alaealistele.
Kuna massimeediat pole võimalik alaealiste eest kuidagi ära peita, siis sisuliselt tähendab seadus seda, et keegi ei tohi Venemaa piires meedias homoseksualismi nüüdsest kuidagigi positiivselt kujutada ega ka tunnistada, et on homo. Või kui tunnistab, siis peaks ta seda ka kohe kibedalt kahetsema ja sarjama, sest muidu võib Vene duumasaadikute arvates alaealine sellest innustust saada, eriti kui homo on mõni tuntud inimene.
Mis saab raamatutest, mis kirjutavad positiivselt homoseksuaalsusest, selle üle Venemaal veel arutatakse ja oodatakse pretsedenti, et keegi kaebaks kohtusse raamatukogu, kust saab laenutada Oscar Wilde´i või mõne Vana-Kreeka klassiku teoseid. Põhimõtteliselt võiks kohtusse kaevata ka Nabokovi „Lolita" eest, sest see kujutab samuti „ebatraditsioonilist seksuaalkäitumist".
Homovastasus kui rahvuse identiteedi osa?
Suvel räägiti homoseksuaalide tagakiusamisest Venemaal palju seoses Sotši taliolümpiaga ja Moskvas toimunud kergejõustiku maailmameistrivõitlustega. Eriti kuumaks läks teema seoses Sotšiga, kus lausa Rahvusvaheline Olümpiakomitee pidi teemaga tegelema.
Kremli esindajad kiirustasid välismaa kriitika peale teatama, et seadus ei piira kuidagi täiskasvanud inimeste valikuid oma seksuaalsuse suhtes. Tegelikult on aga selge, et sisuliselt on riigivõim seadusega andnud märku, et igasugune homoviha ja selle väljendamine pole Venemaal nüüdsest eriline kuritegu, kui just kedagi maha ei lööda. See on tuntavalt riigi poolt suunatud ja julgustatud homovaen, mis praegu Venemaal toimub.
Tulemusena on homode vastased rünnakud kasvanud üle Venemaa. Ma tean ka ühte Moskvas mitu aastat elanud ja ennast edukalt üles töötanud eestlast, kes pakkis asjad ning jättis karjääri suurlinnas kohe pärast seda, kui sai päris korralikult peksa ühelt Moskva taksojuhilt, kelle meelest oli ta liiga avalikult homo.
Eelmisel nädalal avaldas Vene riiklik uudisteagentuur RIA-Novosti pika uudise sellest, kuidas teine riiklik asutus, Venemaa avaliku arvamuse uurimise keskus uuris venemaalaste identiteeti ja väärtusi ning mis uuringust välja tuli. Uuring viidi läbi Venemaa 45 regioonis ja küsitleti 1600 inimest. Ja mis oli RIA-Novosti arvates kõige tähtsam järeldus sellest identiteedi-uuringust? Et kõige rohkem vihkavad venemaalased naabritena või tööl kolleegidena joodikute kõrval homoseksuaale!
Tuleb välja, et homode vihkamine on venemaalaste identiteedi seisukohast olulisem kui see uuringu järeldus, et jookseb tõsine lõhe Põhja-Kaukaasia vabariikide elanike ja Venemaa ülejäänud osa elanike vahel. Võrreldes „homoohuga" pole midagi hullu sellest, et 57 protsenti uuringule vastanutest ei pea Tšetšeeniat eriti Venemaa (Rossiiski) territooriumiks ja 54 protsenti ei pea Rossiiskiks Dagestani.
Miks venemaalased, eelkõige just venelased vihkavad siis niivõrd homosid?
Ajalooliselt pole homoviha olnud varem venemaalaste seas eriti levinud. Tsaari-Venemaal oli eliit seksuaalses mõttes üsna vabameelne ning mitmete autorite väitel olid homosuhted näiteks tsaariarmee ohvitseride seas üsnagi levinud.
Stalin tegi Nõukogude Liidus homoseksuaalsusest (kusjuures ainult meeste vahelisest) küll kuriteo, aga seda oli rohkem vaja kui paragrahvi, mida oli hea „rahvavaenlastele" kaela määrida. 1970- ja 80-ndatel aastatel rakendati seda homoseksualismi-paragrahvist peamiselt dissidentide ja ärikate vastu, kui nende vastu ei suudetud korralikumat süüdistust püsti panna. Tuntuim neist oli ilmselt ilmakuulsa režissööri Sergei Paradžanovi lugu, kes homoseksualismi eest mõisteti mitmeks aastaks vangi, aga ka Nõukogude Eesti dissidente „kostitati" selle paragrahviga.
Ametlikult pääsesid homod kriminaaluurimisest Venemaal küll alles 1993. aastal, aga erinevaid autoreid lugedes on mulle jäänud mulje, et hoolimata paragrahvist suhtusid võimud vähemalt Nõukogude Liidu lõpukümnenditel homoseksualismi üsna ükskõikselt ning suurlinnades, eriti Moskvas, oli ka inimeste suhtumine üldiselt tolerantne. Seda ei afišeeritud, kuid eriliselt ei varjatud ka, eriti kultuuriinimeste seas.Homoseksualismist Nõukogude Liidus ringleb siiani Moskvas palju anekdoote ning ka neist paistab välja, et see polnud haruldane asi.
Üks näide anekdoodist, mille tegevus toimub Moskva absoluutses kesklinnas, 500 meetri kaugusel Kremlist. Üks meesjalutaja istub pingile pargis Suure teatri ees (kus tõepoolest kogunesid NL ajal homoseksuaalid), kui korraga tunneb, et keegi embab pingi alt ta jalgu. Mees istub siis ruttu ümber kõrvalpingile, aga keegi embab teda selja tagant ümber kaela. Veelkord ümber istudes üritab keegi teda juba suudelda. Solvunult jookseb mees lähedal seisva miilitsaonu juurde ja kurdab: „Seltsimees seersant, peded tülitavad mind!" Aga miilits vastab talle õrnal häälel: „Aga miks sa siis tulid meie pargikesse?"
Igasugune vihkamine on Venemaal viimastel aastatel kasvanud
Tänase homoviha üks põhjuseid on selles, et Venemaa venelaste seas on alates 2000-ndate keskpaigast üldse kõvasti kasvanud kõiksugu viha võõra ning teistsuguse vastu. Homoviha on venelastele võõraviha üks liike. See pidi paratamatult tekkima, kui riiklik poliitika suunab pidama kõike halvaks ja keelamisväärseks, mis seostub läänega ning pole Venemaale „traditsiooniliselt omane".
Kui me oleme Euroopas ja Eestis harjunud nägema riiklikult toetatavaid kampaaniad, mis kutsuvad üles olema sallivad erinevate vaadete ja käitumistega inimeste suhtes, kuna see olevat normaalne, siis tänane Venemaa käitub vastupidi: sallivus kõige teistsuguse vastu väheneb ning riiklikult on mõista antud, et kõik teistsugune on ebanormaalne.
Veel 2000-ndate keskpaigani kogunesid meeshomoseksuaalid vabalt Moskva kesklinnas paikades, kus nad olid traditsiooniliselt kohtunud juba Nõukogude ajal. Siis ilmusid nn õigeusklikud družiinad ning peksid nad miilitsate pealtvaatamisel sealt sõna otseses mõttes minema. Samamoodi hakati samal ajal ründama ja peksma teistmoodi kunsti tegevaid inimesi, teistmoodi poliitikat nõudvaid inimesi jne. Kõige karmimalt said kannatada teistmoodi välimusega inimesed, keda tapeti võõraviha tõttu kümnete kaupa. Üldiselt vaatas võim sellistele rünnakutele läbi sõrmede ja osa rahvast sai aru, et see on järelikult hea ja õige. Nii see läks. Võõrtöölisi tapnud banded pidi miilits avalikkuse survel vähemalt siiski kinni panema.
Tavalisse venemaalasse oli homoseksualismi-viha alateadlikult sisse pugenud juba aastakümneid varem. Seda tänu Nõukogude Liidu vanglakultuurile. 1960-ndatel aastatel hakkas Nõukogude Liidu vanglates massiliselt levima selline nähtus nagu „alla laskmine", mis väljendus meesvangide vägistamises vanglahierarhias kõrgemal seisnud meesvangide poolt. Sellisel „allalastul", veel nimetati neid ka „kukkedeks" (vene keeles vastavalt siis опущенные ja петухи), puudusid vanglas igasugused õigused, põhimõtteliselt neid ei loetud enam inimesteks.
Vanglatest levis selline „alla laskmise" komme ka Nõukogude armeesse, kus valitses dedovštšina. Iga vanglasse või armeesse sattunud Nõukogude nooruki suurim hirm oli saada vägistatud. Sealt tekkiski viha ja põlgus selliste vastu, kes vabatahtlikult astusid seksuaalsuhtesse teiste meestega, sest Nõukogude nooruki tavaarusaamas tähendas see enda alandada laskmist.
Võimud on inimeste alateadlikku homoviha Venemaal meelega ära kasutanud populistlikel eesmärkidel. See on oluline näide sellest, et võimudel võib nagu narkomaanidel vaja minna järjest kangemat kraami ehk siis järjest kangemaid populistlikke algatusi, et populaarsust säilitada. Mis võib vabalt viia selleni, et kuigi ma tegelikult ei usu, et Venemaa läheb seda teed, et taastab homoseksualismi kui kuriteo (see oleks ikkagi liiga totalitaarne värk, las peksavad neid tänavatel), siis surmanuhtlusele moratooriumi kaotamine võib küll tõenäoline olla. Ja see idee on rahva seas palju populaarsem Venemaal kui homode tagakiusamine.
