Jaanus Piirsalu: „Meie, mehed, vastutame oma tegude eest kogu oma elu!"
„Kui sa mustad kedagi, et päästa iseennast, siis sa satud eluaegsesse vangitusse. Siin, selle paragrahvi järgi, nõuab prokurör viis aastat. Aga teistpidi saaksin ma eluaegse. Tehingud südametunnistusega, nagu öeldakse, on alati ebavõrdsed!"
„Kahtlemata, ma tahaks jääda vabadusse, aga kui ma peaksin tagasi pöörduma eelmise aasta algusse, kui minu juurde tulid uurimiskomitee uurijad, siis ma ütleksin seda sama. On asju, millest üle astuda lihtsalt ei saa!"
„Ma ei palu endale hinnaalandust, sest ma olen süütu. Süütule inimesele ei ole hinnaalandust vaja. Sellise rõõmsa tooni juures - aitäh!"
Ma väga tahaks, et see lühike kõne läheks ajalukku ning kõik mu tänase kommentaari lugejad jätaksid selle meelde. Kõne mingu ajalukku kui näide sellest, kuidas lihtne pereisa ei allu vastu kõiki ootusi riigi hirmutamisele ning valib südametunnistuse. Kuigi tal on viis väikest last ning riik tahab talt trahvi katteks ära võtta kodu.
Selle lühikese, improviseeritud kõne pidas 5. juulil Venemaal Kirovi linnakohtus pealtnäha umbes 35-aastane Pjotr Ofitserov. Ta oli kohtu all koos Venemaa ühe tuntuima opositsioonijuhi Aleksei Navalnõiga. See kõne oli tema viimane sõna enne sel neljapäeval langetatud kohtuotsust.
Minu jaoks on see kõne kõige tähtsam sündmus tänaseks juba palju kommenteeritud Navalnõi kohtuasjas. Teatavasti mõistis kohus Navalnõi süüdi väidetavalt 10 000 tihumeetri metsa varastamises ning karistas teda sel neljapäeval viieaastase vangistusega. Ofitserovile mõistis kohus neli aastat vangistust. Mõlemad mehed peavad lisaks maksma pool miljonit rubla (12 000 eurot) trahvi.
Ofitserovi ainuke süü on selles, et aastad tagasi sattus ta kogemata töö kaudu kokku tollal Kirovi oblasti kuberneri nõunikuna töötanud tulevase opositsiooniliidri Aleksei Navalnõiga. See oli aastal 2009. Navanõi oli siis rohkem tuntud kui jurist, kes väikeaktsionäride huvide eest seistes peetis suuri Vene riigifirmasid nagu Gazprom ja Rosneft. Poliitiliselt polnud ta siis veel veeranditki nii kuulus kui praegu, kõik tema kuulsad poliitilised algatused ootasid veel oma aega.
Ofitserov on tõepoolest oma nime väärt, sest erinevalt paljudest, keeldus ta Navalnõi vastu tunnistamast seda, mida tema meelest polnud juhtunud. Seejuures tuleb veelkord rõhutada, et mehel on viis last, keda tema kahtlemata sama vapper naine peab alates neljapäevast üksi kasvatama neli aastat. Me keegi ei suuda hinnata Pjotr Ofitserovi ohvri suurust tema pere ees. Silmnähtavalt küsis ta endalt - mida ma vastan oma lastele, kui nad kunagi küsivad: isa miks sa tegid seda ehk tunnistasid valet?
Navalnõi ütles oma viimases kõnes Kirovi kohtus, et ta vabandab Ofitserovi ja tema pere ees, kes tema tõttu sattusid juhuslikeks pantvangideks võimu käes.
Pjotr Ofitserovi esinemine on minu jaoks kõige võimsam moraalne avaldus Venemaal selles kuue aasta jooksul, mil ma olen Eesti Päevalehe Moskva-korrespondendina Venemaast kirjutanud.
Selle taustaks on viimase aasta jooksul selgelt välja joonistunud Vene võimude poliitika hirmutada kriminaalasjade ja vangipanekuga ära just tavalisi inimesi, kes on tihti juhuslikult sattunud koostööle tuntud opositsioonipoliitikutega või lihtsalt tulnud opositsiooni meeleavaldusele. Et iga lihtne Venemaa kodanik mõtleks edaspidi vähemalt kolm korda järele enne, kui ta isegi istub ühte autosse Navanõi-suguste inimestega. Hirm peab olema see, mis hoiab inimesi opositsioonist eemale.
Venemaa tänase keskklassi tüüpilise esindaja, enamuse oma teadlikust elust Putini stabiilsuses elanud Pjotr Ofitserov näitas Kirovi kohtus, et see hirmutamine ei tööta. Ta keeldus olemast reetur. Ta andis oma kõnega väga paljudele Venemaal moraalset eeskuju. Tegelikult muidugi mitte ainult venemaalastele, vaid meile kõigile.
Pidage palun seda paljulapselise pere isa ja tema tegu vähemalt meeles!
