Jaanus Piirsalu: Kohtuprotsesside suvi Venemaal

 (17)
Jaanus Piirsalu
Jaanus PiirsaluFoto: Meisi Volt

Venemaal käib parasjagu mitu olulist kohtuprotsessi, kuid kõigi puhul on otsused ette teada: süüdimõistmised üsna pikkade vanglakaristustega. Vastupidine oleks superüllatus.

Esimene neist huvitavatest protsessidest, ja ühtlasi kõige ajaloolisem, lõppes neljapäeval. Ma pean silmas protsessi jurist Sergei Magnitski üle, kes mõisteti süüdi ulatuslikus maksupettuses ja seda vaatamata sellele, et Magnitski on juba kolm aastat surnud. Nimelt suri ta segastel asjaoludel 2009. aasta sügisel Moskva eeluurimisvanglas, olles 37-aastane.

Magnitski oli kuulus selle poolest, et enne eeluurimisvanglasse pistmist paljastas ta skeemi, kuidas Moskva politseinike ja maksuametnike kaasabil varastati Venemaa riigikassast ligi 100 miljoni euro väärtuses rublasid. Tõenäoliselt selle paljastuse tõttu ta vahi alla võeti ning oma otsa leidis. Muide, Magnitski surma tagajärjeks on siiani kestev diplomaatiline tüli Venemaa ja USA vahel.

BBC Vene toimetuse kinnitusel ei peetud isegi Nõukogude Liidus surnud inimeste üle kohut ja ka tänasel Venemaal pole sellist lugu enne nähtud. Kuigi praegused seadused lubavad postuumset kohtuprotsessi sugulaste nõudmisel, otsustasid võimud protsessi kasuks hoolimata sellest, et Magnistki sugulased mingit kohut ei nõudnud. Fakti, et Magnitski on süüdi, on võimudel vaja aga selleks, et anda mingigi õigustuse sellele, et tal lasti eeluurimise ajal vanglas surra.

Seotud lood:

Erakordne juhtum

Magnitski üle postuumne kohtupidamine on erakordne lugu isegi maailma ajaloos. Teadaolevalt on selliseid juhuseid olnud vaid üksikuid. Tuntumad on kohtupidamine Jeanne d´Arci üle 15. sajandil, kus ta surmajärgselt tunnistati kõigis süüdistustes õigeks ning Nürnbergi protsessil tagaselja surmaotsuse langetamine Adolf Hitleri erasekretäri Martin Bormanni suhtes, kuigi ta oli selleks hetkeks juba surnud. Viimase õigustuseks oli vähemalt asjaolu, et Bormanni enesetapu kohta polnud protsessi hetkeks kinnitust. Magnitski surm oli aga kõigile ammu teada.

Järgmisel nädalal saab esimeses astmes lahenduse Vene süsteemivälise opositsiooni ühe liidri, korruptsioonipaljastustega tuntuks saanud Aleksei Navalnõi kohtuasi. Navalnõid süüdistatakse riisumises, kuid tõestada pole suudetud isegi seda kas ja kui palju ta väidetava riisumise pealt kasu teenis.

Sellest hoolimata nõuab prokurör Navalnõile kuue aasta pikkust vanglakaristust. Isegi kui ta tingimisi süüdi mõistetakse (mis on aga ebatõenäoline, nagu ka õigeksmõistmine), siis on Moskva linnapeaks kandideeriva Navalnõi poliitikukarjääril praeguste Vene seaduste järgi igaveseks kriips peal.

Lisaks käib terve suve ka kohtuprotsess terve hulga noorte üle, keda süüdistatakse massirahutuste korraldamises ja politseinikele vastu hakkamises möödunud aasta mais opositsiooni meeleavalduse ajal Moskvas Bolotnaja väljakul. Opositsiooni väitel on kohtu alla antud meeleavaldusele tulnud nö tavalised inimesed, kellest enamus on nooremad kui 25 aastat. Nende aastateks vangi panemisega tahetakse hirmutada inimesi edaspidi miitingutele mitte minema.

Kohtuasja poliitiline taust

Ma tahaks aga tähelepanu juhtida hoopis neljandale kohtuprotsessile, mis käib Jekaterinburgis ühe ajakirjaniku üle. Tema nimi on Aksana Panova ja ta on olnud Uuralites üks tuntumaid ajakirjanikke. Ta oli aastaid oma kriitilise internetiväljaandega Ura.ru kohalikele võimudele pinnuks silmas. Teda süüdistatakse kokku neljas kuriteos, mille seas on suurte summade väljapressimine ettevõtetelt selle eest, et mitte avaldada neist negatiivseid lugusid.

Nagu eelmisel kolmel kirjeldatud protsessil on ka Panova kohtuasjal poliitiline taust, mis on seotud tema elukaaslasega, Uurali-kandi väga tuntud poliitiku ning narkomaania vastu võitleja Jevgeni Roizmaniga.

Mind huvitab Panova kohtuasi aga seetõttu, et see toob avalikult välja päris üllatavaid üksikasju, kuidas toimib Venemaa regioonides see osa meediast, mida ei rahastata riiklikult. See oli muidugi teada, et nende rahaline olukord, ka kõige edukamate oma, on raske ning elus püsimiseks peavad nad kõvasti trikitama ning balansseerima ajakirjanduslikus mõttes hea ja halva piiril.

Enne kohtuasja algust andis Panova avameelse intervjuu Novaja Gazetale (see on ajaleht, kus töötas kuulus Anna Politkovskaja) ning rääkis päris jahmatavaid asju Vene provintsiajakirjanike karmidest valikutest. Kuna Aksana Panova on kogenud tegija Vene ajakirjanduses – näiteks oli ta omal ajal Kremli ühe tuntuma poliittehnoloogi Gleb Pavlovski lähedane kaastöötaja – siis ma arvan, et tema väited peegeldavad üsna täpselt asjade tegelikku seisu.

Informatsioonilise teenindamise lepingud

Panova rääkis, et tema internetiväljaanne Ura.ru teenis vaatamata suurele populaarsusele reklaamiga vaid 30 protsenti tuludest. Põhisissetulek tuli hoopis lepingutest riigiasutuste ja erafirmadega. Need olid „informatsioonilise teenindamise lepingud“. Selliste lepingute sisu on lühidalt järgmine: väljaanne kohustub avaldama uudiste pähe sisuliselt pressiteateid ettevõtte või asutuse kohta ning lisaks mitte avaldama negatiivseid uudiseid sama ettevõtte või asutuse kohta.

„Sellised mitteametlikud lepingud on kõigis toimetustes. Ma võib olla avaldan hirmsa saladuse, aga selliseid lepinguid on ka föderaalses meedias,“ väitis Panova. Ühes varasemas intervjuus on Panova väitnud, et selliseid „tellimusuudiseid“ oli tema internetiväljaandes umbes 20-30 protsenti. Selliseid uudiseid ei tähistatud kuidagi teistmoodi, vaid neid avaldati tavalises uudistelindis.

Kui Novaja Gazeta ajakirjanik küsis, et kas Panoval pole ajakirjanikuna häbi nii teha, vastas ta väga emotsionaalselt: „Hea küll, aga kuidas ma peaksin hakkama saama? Panen väljaande kinni? Selleks, et ma saaksin avaldada lugusid, mida ma tahan, pean ma avaldama lugusid ka sulatusahjudest (viide konkreetsele tellimusuudisele metallurgiatehase sulatusahju avamise kohta – J. P.), sest muidu pole (rahaliselt) võimalik kirjutada sellest, kuidas näiteks varastatakse raha Jekatrinburgi keskstaadioni ehitusel (üks 2018. aasta jalgpalli MM-i staadionitest - J.P.), pole võimalik kirjutada tõde presidendi eriesindajast Holmanskihist (sai Putini presidendikampaania ajal kuulsaks tööliste toetusmiitingute korraldamisega - J.P.) või veel kellestki. Kuidas ma siis peaksin elama? Ma parem panen siis üldse (väljaande) kinni. Raha ei ole, meediat ei ole. Milline on väljapääs olukorrast? Ütle mulle!“

Õilsa asja nimel

Panova jutu moraal on lihtne: kui sind ei rahasta riik või kohalik võim ning sa tahad teha sõltumatut ajakirjandust, siis pead sa lootma vaid iseendale. Ükski ärimees sinu projekti toetama ei hakka, sest see tähendab paratamatult tüli võimudega, aga seda ei taha keegi. Samamoodi saab võim mõjutada ka reklaamiandjaid. Järelikult ongi meedia jaoks ainus võimalus teenida raha selliste kahtlaste võtetega. Ühest küljest närib see südametunnistust, aga südametunnistust saab rahustada sellega, et see on kõik õilsa asja nimel.

Südametunnistust rahustas Panova sel moel, et kui tal oli paljastav materjal mõne asutuse või ettevõtte kohta, kellega tal oli „informatsioonilise teenindamise leping“, siis ta enda sõnul tühistas ühepoolselt lepingu ning avaldas ikkagi paljastava materjali. Ta nimetas seda „valikuks raha ja fakti vahel“. On selge, et lugude tellijad sellist asja ei armastanud ning aastatega kogus Panova endale palju vaenlasi.

Üheks näiteks selle kohta võib pidada tema kirjeldust ühest riigiduuma liikmest, kes maksis temast jutustava loo eest 30 000 rubla (umbes 800 eurot), aga kuna poliitik käitus noore ajakirjanikuga väga matslikult, siis korraldas Panova tema vastu hoopis kohalike ajakirjandusväljaannete boikoti.

Lääne ajakirjanikel on kõike seda raske mõista ja kergem on hukka mõista, aga paraku pole idealismiga Venemaal just palju peale hakata. See ongi üks Venemaa karmidest paradoksidest, et isegi põhimõtteliselt õiget asja on väga harva võimalik ausalt ja puhta südametunnistusega teha (paljud istuvad selliste asjade pärast vangis). Selline asjade korraldus aga rikub inimest ning väga raske on näha, kus on väljapääs. Ilmselt polegi.