Jaanus Piirsalu: Eesti paradoks - mälestusmärgid nii Jeltsinile kui ka Dudajevile

 (83)
Jaanus Piirsalu
Jaanus PiirsaluFoto: Meisi Volt

Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile mälestustahvlit ja bareljeefi avades tegid selle ürituse algatajad eesotsas Meelis Kubitsa ja Raivo Varega vähemalt kahes mõttes ajalugu.

Esiteks peaks Eesti olema ainuke riik maailmas peale Venemaa, kus Jeltsini mälestus on kivisse raiutud. Ma pole küll kuulnud ega lugenud, et peale eestlaste veel mõni rahvas oleks Jeltsinit mälestustahvli vääriliselt austanud.

Isegi Venemaal peaks olema vaid kaks monumenti Jeltsinile: üks Novodevitše kalmistul Moskva kesklinnas ning teine tema pikaaegses kodulinnas Jekaterinburgis (tollal Sverdlovsk). Kahju, et sellele faktile ei juhtinud vaatajate tähelepanu Vene suuremad telekanalid oma Tallinnas tehtud reportaažides. Eilse sündmuse olulisust näitab aga seegi, et tõenäoliselt oli tegu suurima kajastuse saanud sündmusega alates 2007. aasta aprillirahutustest. Vahe on aga selles, et sedapuhku oli see kajastus peamiselt positiivne.

Teiseks on huvitav asjaolu, et kõigest 185 kilomeetrit eraldab Eestis kahte mälestustahvlit: Jeltsini oma Tallinnas ja Tšetšeenia kunagise presidendi kindral Džohhar Dudajevi oma Tartus. Eesti on sellega kindlasti ainus riik maailmas, kus ripuvad mälestustahvlid Venemaa-Tšetšeenia esimese sõja konfliktipoolte juhtidele. Minu teada ei kohtunud Jeltsin ja Dudajev päriselus kunagi (vähemalt mitte presidentidena), mis tähendab, et vähemalt mälestustahvlitel asuvad nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Seotud lood:

Mida ütleb see kõik Eesti kohta? Ühest küljest on see tunnistuseks erinevate maailmavaadete olemasolu ja erinevatest osapooltest aru saamise kohta, lisaks näitab see võimet näha maailma mitte ainult mustvalgena. Aga võib-olla näitab see ka seda, et Eesti võiks kunagi olla endise Nõukogude Liidu alal toimunud konfliktide vahendajaks või vähemasti kultuurivahendajaks? Muide, Vene-Tšetšeenia esimese sõja algusest möödub järgmisel aastal juba 20 aastat. Aeg ikka lendab.

Eestis tekitas ettearvatult üksjagu poleemikat Jeltsini mälestuse jäädvustamine põhjendusega, et ta aitas kaasa iseseisvuse saavutamisele aastatel 1990-1991. Isamaalisemad kodanikud küllap kahtlustasid ja kahtlustavad edasi, et ürituse korraldajad on Kremli käepikendus või siis kõige leebemal juhul „kasulikud idioodid“.

Patoloogia vastu ei saa, aga huvitav on see, et samasuguse kahtlustusega suhtus grupi eestimaalaste ettevõtmisse ka Moskva! Omadele võõrad ja võõrastele ka võõrad.

Nii palju kui ma kuulnud olen, siis suhtusid Venemaa ametiisikud vähemalt alguses Jeltsini mälestustahvli avamisse kui „Eesti natsionalistide provokatsiooni“, millega kuidagi ei tohiks kaasa minna. Vene saatkond Tallinnas oli kuni lõpuni üsna kahtlustav, üritades pingsalt eelnevalt välja uurida, millise sisuga tulevad sõnavõtud bareljeefi avamisel. Deja vu… Kohalolnute sõnul ei tulnud Vene saatkonnast kedagi ka avamisele.

Ma ei nimetaks seda aga kuidagi Venemaa ametnike hirmuks Jeltsini kui liberaalsema kallakuga poliitiku afišeerimise ees võrdluses praeguse Venemaa presidendiga, vaid pigem ettevaatuseks, sest Venemaal on suhtumine Jeltsinisse endiselt keeruline küsimus. Ametnike loogika võib olla selles, et mida vähem Jeltsinit välismaal mäletatakse, seda lihtsam neile ja kõigile parem Venemaal.

Kuigi praegune president Putin võlgneb tänu võimule saamise eest just Jeltsinile ning on sisuliselt kuulutanud Jeltsini isiku, tema mälestuse ja tema perekonna väljaspool kriitikat olevaks, siis suur sa rahvast suhtub Jeltsini ajajärku ülimalt kriitiliselt. 90ndatega ei seostu venemaalastele esmajärjekorras mitte vabadus, nagu meile võib tunduda, vaid ennekõike viletsus ja alandus ning seda suhtumist ei muuda enam miski.

Loe veel

Eestis on Jeltsini populaarsus kindla peale märksa kõrgem kui Venemaal. Kui Venemaa suurtest küsitlusfirmadest kõige sõltumatum Levada-keskus korraldas tänavu kevadel üleriigilise küsitluse, kus uuriti suhtumist Venemaa 20. sajandi valitsejatesse, siis jäi Jeltsin jagama sisuliselt viimast kohta koos Mihhail Gorbatšoviga.

Positiivselt ja pigem positiivselt suhtus mõlemasse 22 protsenti vastanutest. Jeltsini päästis viimasest kohast vaid see, et negatiivselt ja pigem negatiivselt suhtujaid oli temasse 64 protsenti Gorbatšovi 66 protsendi vastu. (Mõnevõrra üllatuslikult võitis küsitluse stagnaaja kuningas Leonid Brežnev.)

Keerulist suhtumist ajaloosse näitas ka putši aastapäeval avaldatud Levada-keskuse uuring, kus küsiti, kellel oli 1991. aastal õigus: kas nõuka-meelsetel putšistidel riigipööret üritades või neile vastuhaku organiseerinud ja võitnud Jeltsinil. Kui 2007. aastal vastas 17 protsenti, et õigus oli Jeltsinil ja 8 et putšistidel, siis nüüd oli Jeltsini ja putšistide toetajate arv sisuliselt viigis - 11 protsenti Jeltsini tõe poolt ja 10 protsenti putšimeeste tõe poolt.

Lühikese ajaga inimeste peades toimunud muutusi Jeltsini kahjuks seoses 1991. aasta riigipöördekatsega näitas ka küsimus, et kelle poolel te olite nende kolme augustipäeva jooksul. Kui veel 2006. aastal väitis 22 protsenti, et nad oli putši vastaste ridades, siis nüüd oli selliseid vaid 10 protsenti! Samas tõusis putšistide poolel olijate protsent 8-lt (2007. aastal) 14-le (2013. aastal).

Kui nii edasi läheb, siis võetakse Venemaal varsti need vähesedki Jeltsini kujud maha. Ja siis jääbki meie Nunne tänava bareljeef maailmas ainsaks Jeltsini mälestusmärgiks. On mida kurioosumina Vene turistidele näidata. Ettenägelikud mehed need Kubits ja Vare!