Kõigepealt arvudest. Igakuiselt avalike allikate põhjal konflikti ohvrite arvu hindava, üldiselt sõltumatuks peetava uudisteportaali Kavkaz-Uzel andmetel hukkus eelmisel aastal Põhja-Kaukaasias jätkuva relvastatud konflikti tulemusena 700 inimest. 2011. aastal oli hukkunuid 750. Laias laastus hukkub selles regionaalses konfliktis seega vähemalt kaks inimest päevas. Enam-vähem samasuguses suurusjärgus hukkunuid on Põhja-Kaukaasias olnud sellest ajast, kui neli aastat tagasi lõppes terrorismivastane operatsioon Tšetšeenias (algas see 1999. aastal koos Tšetšeenia teise sõjaga).

Venemaa jõustruktuuride (peamiselt politsei, FSB ja nende eriüksused) kaotused surnutena on viimasel neljal aastal olnud 200-300 meest aastas. Need on tegelikult päris suured kaotused. Näiteks NATO kaotused Afganistanis olid samal ajal 400-700 võitlejat aastas. Ja seal käib meie arusaamade järgi sõda. Tšetšeenia teise sõja kõige verisemal ajal 2000. aastal hukkus seal 1300 sõdurit ja kahel järgneval aastal suurusjärgus 500 sõdurit. Nii et nende arvude taustal võib küll öelda, et Põhja-Kaukaasia teatud piirkonnas käib täna üsna aktiivne sissisõda.

Nendest "teatud piirkondadest" käib ülekaalukalt kõige ägedam konflikt Dagestanis, kus kahel viimasel aastal on võitluse käigus stabiilselt tapetud 400 inimest. Tšetšeenias ja Ingušeetias on viimastel aastatel konfliktis hukkunud suurusjärgus 80-100 inimest aastas. Nendest eespool on kahel viimasel aastal olnud tegelikult veel Kabardino-Balkaaria 100-120 tapetuga aastas. Ülejäänud Põhja-Kaukaasias on konflikt juba aastaid üsna madala aktiivsusega.

Maailm on lihtsalt juba nii harjunud relvastatud konfliktiga Põhja-Kaukaasias, et ei märka enam ohvrite suurt arvu. Eks see on tüüpiline iga pikale veninud konfliktikoldega, et avalikkus väsib ära sealt tulevatest ühetaolistest uudistest ning ka uued konfliktid tulevad muudkui peale. On ju pidev konfliktiolukord Põhja-Kaukaasias kestnud juba üle 20 aasta alates sellest, kui 1992. aasta sügisel puhkes verine lühike sõda Inguššeetia ja Põhja-Osseetia vahel Prigordnõi rajooni pärast. (Kaks kuud kestnud minisõjas hukkus kuni 600 rahulikku elanikku ja 66 Vene armee sõdurit, lisaks pidid 30-60 000 ingušši põgenema oma kodudest.)

Reeglina tuntakse Põhja-Kaukaasia konflikti vastu huvi siis, kui sealsed islamivõitlejad organiseerivad mõne suurema terroriakti nagu 2011. aastal Moskvas, kus enesetaputerroristi rünnakus Domodedovo lennujaamas hukkus 35 inimest, üle 150 sai vigastada.

Õrnalt positiivne noot on see, et Põhja-Kaukaasias on tänavu jätkunud eelmisel aastal alanud ohvrite arvu langus, ja seda isegi veidi kiiremas tempos. Tänavu on kolme esimese kuuga konfliktis hukkunud 123 inimest, mis on veerandi võrra vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Politsei-FSB sõdureid on hukkunud aga peaaegu kolm korda vähem kui mullu.

Ekspertide seas pole selline ohvrite arvu trend muidugi tähelepanuta jäänud. Üldiselt leitakse, et islamivõitlejad (vene meedias kutsutakse neid bojeviki) ongi muutnud taktikat, millest nende liider Doku Umarov rääkis oma videoläkituses juba 2012. aasta algul. Taktikamuutus seisneb selle, et seal kohapeal Põhja-Kaukaasias loobuvad bojevik'id suurte terroriaktide korraldamisest avalikes kohtades, mis enamasti tõi kaasa ka palju tsiviilohvreid. Selle asemel korraldavad nad niiöelda täpisrünnakuid Vene korrakaitsjate ja ametnike pihta. (Eelmisel aastal tapsid islamivõitlejad kuus islamivaimulikku, tänavu on vist järjekord kohtunike käes, keda on tapetud kaks.)

"Sellise muutuse põhjus on selge – see annab bojevik'idele oluliselt rohkem poliitilist kasu, kui varasemad operatsioonid rahvarohketes kohtades. Kohalike elanike rahulolematus nende rünnakute suhtes on oluliselt langenud, kuna ohvrite arv rahulike elanike seas on oluliselt langenud," rääkis näiteks sellele samale Kavkaz Uzelile hiljuti politoloog Emil Panin.

Dagestanis on näha, et bojevik'id kasutavad võimumeeste ründamiseks üha rohkem lõhkeseadeldisi. Kui bojevik'id tõesti peaksid üle võtma Iraagi ja Afganistani valitsusvastaste taktika IED-de massiliseks valmistamiseks ja lõhkamiseks, siis läheb olukord Põhja-Kaukaasias politsei-FSB-armee jaoks uuesti väga kriitiliseks.

Venemaal, väljaspool Põhja-Kaukaasiat, pole umarovlased kardetavasti terroriaktide plaanidest loobunud. Kuigi kaks aastat pole nad ühtegi suuremat rünnakut enam korraldanud, siis ma kardan küll, et see on vaikus enne tormi ehk enne 2014. aasta Sotši taliolümpiamänge.

Põhja-Kaukaasia relvastatud konflikt jääb kindlasti kestma veel aastaid, sest Vene võimud pole kuidagi suutnud ära lõigata uute islamivõitlejate-metsavendade tekkimist. (Politsei-ja luurejuhid räägivad juba aastaid 400-500 islamivõitlejast, kes aga hoolimata sellest, et neid iga aasta sadade kaupa maha notitakse, ei taha kuidagi otsa lõppeda justkui muinasjutus.) Süüdi on selles eelkõige võimude enda poliitika, mis lausa sunnib inimesi elementaarse õigluse saavutamiseks otsima alternatiivseid vahendeid ning tekitab ka tugevat sotsiaalset apaatiat.

Kui mul palutakse ühe lausega ennustada, kuidas Põhja-Kaukaasias elu edasi areneb, siis ma pakun parafraasi ühest üsna levinud noorte kaukaaslaste loosungist: Põhja-Kaukaasia vabariigid jäävad muidugi Venemaa koosseisu, eksisteerivad küll Moskva raha peal, aga reaalselt elavad paljuski omaenda seaduste järgi. Pikapeale jääb Moskva sellega nõusse, kui vaid õnnestuks konflikti miinimumini viia. See omakorda võib kasvatada aga nende vabariikide omavaheliste konfliktide võimalust, nagu praegu lööb see järjest rohkem lõkkele Tšetšeenia ja Ingušeetia vahel lahendamata piiride pärast.