Jaanus Nurmoja (sünd. 1967): Sensatsioon 1994: Tobiase motetid müügiedetabeli tipus
Kui CD ilmus või oli ilmumas, siis räägiti minu mäletamist mööda, et nende motettide olemasolust polnud varem teatudki — aga mingil hetkel oli nootide käsikirjad kusagilt avastatud. Noodid muidugi kirjastati ning Eesti Projekti kammerkoor laulis nad ka plaadile. Lisaks oli “Vivit!” kohustuslik laul rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn 94” konkursil segakooride kategoorias.
Otsekui loodud Eesti kultuurimeeneks
Kümmekonnast motetist oli ainult üks eestikeelne, ülejäänud saksakeelsed. Arvatavasti just see ning plaadi saamislugu kannustasid inimesi Tobiase CD-sid ostma. Kusjuures mitte tingimata endale. Miks?
Eesti oli vaid kolm aastat varem endale vabaduse tagasi võitnud ning eks igaüks meist tundis rohkem või vähem vajadust anda oma panus Eesti tutvustamiseks maailmale. Muusika ja eriti koorimuusika on aga eesti kultuuri peamine bränd.
Rudolf Tobiase motettide CD oli nagu loodud kinkimiseks välismaa muusikahuvilistest sõpradele. Heliloojana polnud ta Läänes sugugi tundmatu, ent alati ei teatud, et tegemist on eestlasega. Kes plaadi sai, see viidi siis loomulikult ka Tobiase rahvusega kurssi.
See, et enamus neist motettidest on saksakeelsed, aitas neid välismaisel kuulajal (vähemalt Euroopas) tõenäoliselt ka paremini omaks võtta. Kristluse levialadel on vaimulikud tekstid nii või teisiti ühed ja samad, seetõttu polnud ka nii oluline, et eestlasest helilooja teosed tingimata eesti keeles kõlaksid. Lisaks muidugi legendid sinna ümber, mis plaadile huvitavust lisasid — ja kui veel selgus, et SELLINE plaat on Eestis müügiedetabeli tipus, siis andis see omakorda võimaluse näidata, kui hinnas on eestlaste hulgas süvamuusika ja koorilaul.
Soodne tehing ehk mittemuusikaline Tobiase-juhtum
Seda, et Rudolf Tobiasest heliloojana ollakse vähemalt kuulnud, kogesin ise samal 1994. aastal Pariisis ühes Montmartre\’i kohvikus, kus sattusin jutusoonele ühe šveitslasest pangatöötajaga. Näitasin talle ka Eesti rahatähti. Mul oli mitu “näidist” kaasas, sealhulgas äsja väljalastud 50-kroonine rahatäht Rudolf Tobiase pildiga. Too šveitsi pankur siis ütleski nii, et on kuulnud sellise helilooja olemasolust.
Plaati polnud mul temale anda, kuna olin selle koos mitmete teistega viinud “suveniirina” Prantsuse Raadiosse. Aga rahatähte tahtis ta endale küll ja kohe väga, sest see tundus talle huvitav — ning andis 50-kroonise eest vastu 10 šveitsi franki.
Ma ei tea, kas ja mida too härrasmees selle 50-kroonisega ette võttis, aga 10 CHF, mille olin saanud tegelikust kursist kaks korda odavamalt, vahetasin juba järgmisel nädalal Tšehhis sealseteks kroonideks.
Lisameenutus Tobiase-kurioosumist: vaimulik laul Nõukogude Eesti laulupeol
Jutt pole küll otseselt 1990-ndatest ega ka “üllatusmotettidest”, kuid teadke, et Tobiase vaimuliku loominguga on seotud veel üks kurioosum. Nimelt on ühte sellist teost esitatud ka sügaval nõukogude ajal üldlaulupeol! Aasta oli 1975 ja võitlev ateism üks paljudest “elunormidest”, laulupeol aga kõlas “Eks teie tea” ladinakeelne versioon meeskoorile. Selle pealkiri “Largo” viitas muusika esitusviisile (“laialt”), kuid ei reetnud millegagi teksti vaimulikku sisu (arvasin varem, et see oligi sihilik “peitmine”, aga hiljem kuulsin, et siiski autori enda pandud esialgne pealkiri). Kusjuures samal 1975. aasta laulupeol kõlas ka Türnpu “Valvur”, mille tekst ei maini küll jumalat, kuid nagu hiljem selgus, on samuti Piiblist (tookord muidugi sellele ei viidatud). Ma ei tea, kas ka üldlaulupeo peakomisjoni tollane esimees, EKP ideoloogiasekretär Vaino Väljas kõike seda teadis, aga kui teadis, siis arvatavasti oskas suud pidada. Pole vähemalt kuulnud mingist skandaalist vaimuliku muusika tõttu.
1990. aastal kõlas laululavalt juba eesti keeles “Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete ja et Jumala vaim teie sees elab“ — aga see ei olnud muidugi ka enam mingi nõukogude laulupidu. Neli aastat hiljem aga, kui Tobiase plaat tekitas sensatsiooni, koostati vahepealse religioonibuumi järellainetusena lausa terve üldlaulupeo esimene kontsert vaimulikust muusikast.
