Ameerika ei ole kunagi olnud tema jaoks koht, kuhu püüelda. „Minu unistustes ei olnud see üleüldse mingil kohal. Olen end alati tundnud rohkem eurooplasena ja tunnen praegugi end ükskõik kus Euroopas rohkem kodus. Armastus tõi mu siia,” ütleb ta.

„Jätsin ju sisuliselt kõik Eestisse maha. Võtsin kaasa täpselt ühe seljakotitäie asju. Mul oli kaasas joonistusplokk, fotoalbum ja esimene lusikas… Võttis tükk aega, et siin üldse seaduslikult midagi teha saaksin,” meenutab ta. „Ja pidin abielluma, sest muud võimalust ei olnud. Mul ei olnud sisuliselt midagi selle vastu, aga ma ei oleks ise sellega muidu niimoodi kiirustanud.”

Jaanika jaoks on olemas aga üks üsna selge joon – muide, ka otseses mõttes joon –, mis ühendab tema lapsepõlve Eestis praeguse eluga Ameerika Ühendriikides.

"Olin väike tüdruk,elasime Koplis. Üks kõige suurem unistus, mis mul lapsepõlves oli, oli iluuisutajaks saada! See liikumine ja ilu!" meenutab ta.

"Tegelikult mind huvitas see, millised jooned ja märgid minust jää peale alles jäävad, kui ma uisutan. Samal ajal ma ka joonistasin. Siis vanemad panidki mind kunstikooli." Vaata videost, miks jooned endiselt Jaanika elus olulised on.