Jaan Tamm: Brüssel ei nõua muinsuste hävitamist

Enamik Nõukogude-aegsest arhitektuuripärandist, eriti maailmaski konkurentsivõimeline kohvikute ja restoranide sisekujundus, on praeguseks meie endi kätega hävitatud. Mis siis veel „kuldset kolhoosikorda” meenutavast hoonestusest või vihatud militaararhitektuurist rääkida.

Kõik, mis jääb riigi, kohaliku omavalitsuse ja üksikisiku vahele, on normaalses demokraatlikus ühiskonnas kodanikuühenduste pärusmaa, mille lapsekingades olek ongi meie ühiskonna põhinõrkus. Euroopalike muinsuskaitse olukorda leevendavate kogemuste rakendamisel jääb meil puudu poliitilisest tahtest.

500 krooni iga mälestise kohta
Eestis on ca 26 000 mälestist, lisaks 12 muinsuskaitseala. Riiklikus muinsuskaitses töötab ca 50 mälestistega sisulist tööd tegevat spetsialisti, lisaks munitsipaalmuinsuskaitses töötajad. Nagu muudeski valdkondades, eriti eurotoetuste jagamisel, on ka muinsuskaitses ametnike ja ametkondade suutlikkus äärmiselt madal.
Parem pole olukord rahaga. Tänavuse 12 miljoni kroonise muinsuskaitse eelarve puhul oleks ühele mälestisele võimalik eraldada ca 460–500 krooni. Need 12 miljonit ei kannata võrdlust isegi EV algusaegadega (1994 – 16 mln).

Kasutada otstarbekalt
Mida vähem on raha, seda efektiivsemalt tuleb seda kasutada. Tallinna vanalinn on täis näiteid, kus tehtu kipub juba paari aasta pärast lagunema. Mis kasu on rahast, kui pole piisavalt oskusi sellega muinsuskaitse valdkonnas midagi peale hakata?
Olukorra parandamiseks on aega ja raha eeldavate võimaluste kõrval ka mõned lihtsad moodused, mis ei nõua erilist kvalifikatsiooni ega vahendeid, nagu talgutöö, mõisakoolides oma õpilaste kasutamine (oli ju enamik mõisaparke aastakümneid koolilaste hooldada), muinsuskaitseliste õpilasmalevate taastamine, kirikumõisate ja kirikuaedade ning kalmistute korrastamine koguduste abiga jms. Lisaks mälestiste pidev hooldus (katkiläinud katusekivi kohe asendada) ja õige ekspluatatsioon.
Leevendus mälestistetöös oleks ka täienduskoolituse käivitamine. Muinsuskaitseõpetuse võiks lülitada töötute koolitusse – restaureeriti ju Rootsi töötute abipaketi raames aastatel 1998–2000 nii Rootsi Mihkli kirik kui ka Kadrioru loss.

Riigi õigus, omaniku kohus
Riigile on jäänud enamasti õigused ja mälestiste omanikele vaid kohustused. Selles kontekstis ei piisa ainult seaduste karmistamisest, mida nüüd jälle teha tahetakse. Pealegi kui neid seadusi üsna tihti rikutakse, neist kõrvale hiilitakse või ka muinsuskaitseorganite endi poolt küllaltki suvaliselt rakendatakse, tagajärjeks sageli linnaehituse kahjud, mida keegi ei korva. Samas karistatakse tavakodanikke juba mõne plastakna või vale postkasti paigaldamise eest seaduse täie rangusega.Mälestisega toimuvat ei tohiks vaadata vaid kui kinnisvaraarendust. Suurema kasumi eesmärgil muudeti poliitikute abiga 2003. a isegi Tallinna vanalinna kaitseala põhimäärust. Tulemus on näha linna volikogu vastas Vana-Viru 13 objektil, millele muinsuskaitse selts selle aasta Karuteene medali andis. Sageli on mälestis eelkõige elupaik. Sellele tehtavaid kulutusi võiks korvata.

Meil armastatakse rõhutada Brüsselist tulevate dokumentide ülimuslikkust. Eurodirektiiv võimaldab mälestistele suunatud tegevuses rakendada 0% käibemaksu, selleks aga jääb meil puudu poliitilisest tahtest. Kõikide kriiside tekkepõhjus on kinni üldises eetikakriisis. Millest üle saamata ei teki muinsuskaitset mõistvat kodanikuühiskonda.

Täisteksti loe Õpetajate Lehest.