Jaan Reimand: Riigieksamid peavad jääma
Riigieksam on asendamatu
Kõrgkooli vastuvõtul on sihiks edasi õppida soovivate noorte aastakäigu võimalikult otstarbekas jaotumine riiklikele õppekohtadele. Selleks peab olema süsteem, kus riik, kõrgkool ja indiviid saaksid teha palju valikuid nii, et enamik pürgijaid leiaks soovi- ja jõukohase eriala, mis omakorda vastaks riigi ja ühiskonna huvile tagada erialade võimalikult hea komplekteeritus.
Kuni komplekteerimine toimub pürgija soovide ning tema teadmiste-võimete senikasutatava kaudse näitaja, hinde (palli/punkti) alusel, on riigieksam asendamatu. See annab enam-vähem objektiivseid ja võrreldavaid andmeid, mida ei saa öelda kooli- ega sisseastumiseksami hinnete kohta.
Arvuti on loonud palju uusi võimalusi, millest enamik alles rakendamata. Õnneks on kõrgkoolide komplekteerimine sisseastujatega juba arvuti pädevuses ja nii saab kandideerida rohkem kui ühele erialale, ka eri koolides või linnades. Mõistagi jaotub juba kahe eriala valiku lubamisel edasiõppimisele pürgiv vaimne potentsiaal otstarbekamalt kui ühe eriala lubamisel.
Naasmine olukorda, kus iga kõrgkool komplekteerib end iseseisvalt, eri tasemel eksamitega teaduskondade/erialade vahel, oleks sisseastujate suhtes ebaõiglane. Suure konkursiga kõrgkool/eriala korraldas keerulisemad eksamid. Seal läbikukkunud kadusid olematusse, ehkki olid targemad kui väikese konkursiga kõrgkooli/erialale sissesaanud. Läbipõrunud lahkusid hingelise traumaga. Mitte teadmiste tase, vaid erialavalik osutus põhiteguriks.
Sisseastumissüsteemi „raiskamist” püüti omal ajal vähendada administratiivselt, määrates eksamid ajaliselt nii, et eelmise vastuvõtu „ülejäägid” saaksid teha uue katse teisel erialal: algul kõrgkoolid, siis tehnikumid, lõpuks kutsekoolid. Pea ja paberid liikusid füüsiliselt kaskaadi põhimõttel. Erilisi andeid nõudvatel erialadel (kunst, muusika, teater, ajakirjandus, sport jt) tehti eelkatsed varakult, et neile sobimatud saaksid samal suvel proovida teisele erialale.
Eksam kõrgkoolis tekitab palju suuremat stressi kui kodukoolis ja vähendab tulemuste objektiivsust, suurendab läbipõrumist. Vastuvõtueksamite ainekomisjoni esimehena mäletan läbikukkujate emotsioone, eriti kui nende koolihinded olid head. Nägin ka nendesamade läbikukkunute edukat lõpetamist, järelkonkursi korral isegi samal erialal. Ainekomisjoni esimehe õigusega kirjutasin „kolmeks” eksami „kahe”. (Noormees tuli hindega „viis” heast koolist. Ta lõpetas ülikoolis raske teoreetilise eriala, tänapäeval teavad teda väga paljud.) Kahjutunnet tajusin, kui järelkonkursi vabad kohad täitsid kodulinna kehvad kolmelised, maakoolide pisaratega lahkunud neljalised-viielised ei tulnud enam proovima. Kes sellest võitis, kes kaotas?
Kas läheme tagasi minevikku?
Vastuvõtueksamite taastamisel tuleks sisseastujate enamusel läbida kevadsuvel jälle kaks kurnavat eksamisessiooni, kuid küsitakse ikka sama materjali. Tundub tölplaslik, kui ei suudeta sajapunktise skaala mõõtmisvõimalusi varieerida, et neid eksameid ühitada. Tagasipöördumine arvutieelsesse ajastusse näib sobivat inimestele, kes pole märganud oma taskutelefonide muutumist, tabanud elu trendi. Vastuvõtueksamite taastamisel korduksid kõik ebakohad.
Riigieksami saatust ei tohiks lahendada arvamuste, tänavaküsitluste ja telesaadete tasemel, süüvimata probleemi keerukusse. Samuti pole riigieksami saatust võimalik otsustada õppeprorektorite kiirkoosolekul. Riigieksami edasiarendamine tuleks usaldada kõrge kvalifikatsiooniga töörühmale, kuhu kuuluvad mitme eriala spetsialistid. Senise kogemuse nurkaviskamine ja asendamine üldtestiga näib ahvatlev, kuid on kahtlane. Riigieelarvelised kohad peaksid ülikoolides täituma ratsionaalselt. Tuleb minna edasi.
Täispikkuses artiklit saab lugeda Õpetajate Lehest.
