Jaan Puusaagi avameelne kiri kaasteelistele: kultuuriministeeriumi tööstiil on despootlik, autoritaarne, avalikkusega manipuleeriv

 (236)
Jaan Puusaagi avameelne kiri kaasteelistele: kultuuriministeeriumi tööstiil on despootlik, autoritaarne, avalikkusega manipuleeriv
Foto: Arno Mikkor

Austatud nukuteatri külalised – väikesed ja suured, nukuteatri inimesed, head kaasteelised. Kirjutan teile, sest viimastel kuudel on palju räägitud nukuteatrist, kahjuks etteheitvalt.

Oleks rumal asjalikku kriitikat mitte arvestada, kuid lubage, et räägin meie tänasest argipäevast.

Kui sõber Meelis Pai kutsus mind nukuteatri nõukogu liikmeks, nõustusin üsna kiiresti. Mul on olnud võimalus jälgida nukuteatri arengut paljude aastate vältel üsna lähedalt. Minu ettevõte on olnud teatri sponsor erinevates projektides ja käimasoleval hooajal ka peasponsor. Aastad eraettevõtluses on loonud kogemustepagasi nii äris kui ka organisatsiooni juhtimises üldisemalt. Uskusin, et selle baasil suudan teatrile kasu tuua, samas oleks see väljakutse ka endale.

Tunnistan, et minu ettekujutus vastloodud sihtasutuse NUKU nõukogu tööst oli helge ja pigem formaalne, sest Nukuteater on olnud aastaid kiidetud, pärjatud auhindadega, Meelis Pai on olnud kõigi poolt tunnustatud teatrijuht, kes 13 aastaga tõstnud nukukunsti tubateatrist rahvusvaheliselt tunnustatud teatriks. Paljude aastate jooksul olen erinevates seltskondades kuulanud tunde ja tunde Pai innustunud monolooge tema ja kolleegide plaanidest. Mis mind imestama pani, et need plaanid ja jutud hakkasid üksteise järel realiseeruma.

Seotud lood:

Pai on suutnud oma väsimatu energia ja pühendumisega luua suure saali, mis on olnud tegelikult telk, nukumuuseumi, pannud aluse teatrifesivalile TREFF, mis on omamoodi nuku Pöffiks saanud. Värske vaate huvides on teatrijuht Eestisse kutsunud lavastajaid väljast. Rahvusvaheliselt tunnustatud nukulavastaja Jevgeni Ibragimov elas 3 aastat Tallinnas ja tõstis nukuteatri näitlejate ja lavastuste kvaliteedi täiesti uuele tasemele. Etendused nagu "Mängurid" ja "Ajuloputus", milles kasutatakse nukunäitlemist täiskasvanutele väga tõsise ja sügava kunsti edastamiseks, on olnud samuti tase, mida varem pole Eesti nukuteater näidanud.

Selleks kõigeks hangiti omavahendeid ise.

Läbi aegade toodi lavale suurprojekte nagu "Romeo ja Julia", "Grease", jt, millega teater teenis raha, et lubada endale laienemisplaane – rahvusvaheliselt tunnustatud nukukunsti keskuseks. 2011. aastal pärjati nukuteater Eesti Turismiarendaja tiitliga ja teatrijuht Pai sai vabariigi presidendilt kõrge riiklku autasu.

Viimane kõige muljetavaldavam saavutus oli nõusoleku saamine päris oma suure saali ehitamiseks, sest telk (mida ka suureks saaliks on kutsutud) oli selle elujõudu tõestanud. Teatrijuht saavutas 5 näitleja saatmise Soome õppima linna ja riigi kulul. Kahe aasta eest tulid need teotahtelised noored inimesed tagasi ja sellega tulid Eestisse ka esimesed professionaalsed nukunäitlejad pärast Rein Agurit aastal 1963.

Olen näinud lähedalt mitme lavastuse sündi ja sain tuttavaks lavastaja Jevgeni Ibragimoviga. Sellest suhtlusest sain aru, kuivõrd eriline ja teistmoodi on nukuteatri etenduste sünd ja mäng. Kui traditsioonilises teatris piisab teinekord hea etenduse lavale toomiseks paarist näitlejast, lauast ja toolist, siis lapsi sellega ei köida. Siin peavad olema nukumeistrid, dekoratsioonide meistrid, ühte nukku juhib teinekord kuni kolm inimest, kes oma hääle ja liigutustega annavad nukule elu. Nukunäitlejad ei saa käia ühest teatrist teise ja samuti pole võtta uusi näitlejaid. Ka nukulavastajaid on Eestis ainult väga üksikuid. Kuna olen olnud nukuteatriga seotud juba palju aastaid, siis tunnen ka enamikku töötajaid nägu- ja nimepidi. Näinud nende arengut, kuidas keegi on loonud pere ja sünnivad lapsed.

Mul ei olnud vajadust kaua kõhelda, kui pakuti võimalust olla osa sellest meeskonnast, kes Eesti lastele ja peredele rõõmu pakub. Olen ise viie lapse isa ja näen igapäevaselt, kui tähtis on väikesele kasvavale inimesele, et sa oled oodatud ja vajalik – lähedastele, oma kodumaale. Neid hetki oma kogupereetendustega nukuteater just aitabki meile pakkuda.

Mõnevõrra üllatavalt tegi kultuuriministeerium mulle ettepaneku hakata vastloodud sihtasutuse nõukogu esimeheks. Arvasin, et selleks saab pigem mõni teatriinimene. Asusin innukalt tööle, esimene kohtumine ministri ja kantsleriga oli konstruktiivne, miski ei ennustanud seda, mis tulekul.

Loe veel

Ootamatult asus ministeerium, täiesti ignoreerides äsja ametisse määratud nõukogu, selle liikmeid vahetama ja paiskas ajakirjandusse süüdistused finantsrikkumistes, mis ei saanud sellel ajahetkel olla adekvaatsed, sest majandusaasta aruanne oli alles lõpetamata. Sõltumatult audiitorilt telliti erikontroll, mille avalikustamisest lubati ette teha sündmus. Olles pikka aega näinud nukuteatri tegemisi, et suutnud ma uskuda, et erikontroll tuvastaks midagi kriminaalset. Ja ei tuvastanudki. Tänuväärselt juhiti tähelepanu asjaoludele, mida saab paremini teha. Finantsprobleemid olid selleks ajaks juba selged, samuti nende põhjused, milleks on olnud peamiselt pikaajaline teatri alarahastamine. Nukuteater on etendusasutusena saanud viimastel aastatel külastaja kohta kõige vähem toetust. Nukuteatri areng on olnud võimalik pigem emade-isade rahakoti ja europrojektide toel. Kuna piletihind on hoitud madal, siis on pandud rõhku etenduste ja külastajate arvule.

Eesti riik toetab eelarvest keskmiselt ühte etendusasutuse piletit 21 euroga. Samas on see üsna erinev erinevate teatrite lõikes. Näiteks aastal 2011 Estonia külastajale maksti peale 52,41 eurot, Vanemuisele 26,14, Vene teatrile 37, Endlale 20,90, Nukuteatrile 11,11 eurot.

Liiga suur etenduste arv ongi põhjus, miks Nuku on olnud finantsiliselt haavatav. Riigitoetus peaks etendusasutuste seaduse järgi sõltuma külastajate arvust, aga tegelikult see ei sõltu. Seetõttu, andes järjest rohkem etendusi, väheneb riigi toetus iga pileti kohta. Samal ajal peab Nukuteater olema ka sotsiaalselt mõtlev ja kättesaadav kõigile. Erinevalt teistest teatrites peab hoidma piletihinna all, loodud on lapsevanema pilet ja seda ikka selleks, et kasvatada teatripublikut ja võimaldada seda ka madalama sissetulekuga inimestele. Paradoksaalselt on tulemus selline:

Tahate rohkem raha – tehke vähem tööd!

Normaalse koostöösoovi korral istuks ministeerium sihtasutuse nõukogu ja juhatusega maha, arutaks probleeme ja teeks plaane. Mitte ükski avalikkuse ette paisatud probleemidest ei oma sellist suurusjärku, et seda peaks avalike süüdistuste saatel käsitlema. Aga ometi on seda tehtud, seda olukorras, kus sihtasutuse nõukogu on alles kahel korral kohtunud.

Kultuuriministeeriumi kantsler, kes veel mõned kuud tagasi oli teatrijuht, aga on üks vähestest kõrgetest riigiametnikest, kes kuulub erakonda, heidab mulle ette, et julgesin kriitiliselt vastata ajakirjaniku küsimusele nõukogu liikmete ootamatu vahetamisotsuse kohta. Ei ühtegi telefonikõne või selgitust nõukogu esimehele. Nukuteatri pere saadab avaliku kirja ministrile palvega määrata sihtasutuse nõukogusse ka mõni teatrikunsti valdkonna inimene. Filmiinimesed pidid mässama hakkama, et vastust saada. Nukuteatri rahvas ootab vastust siiani.

Selline on kahjuks tänane kultuuriministeeriumi tööstiil. Despootlik, autoritaarne, avalikkusega manipuleeriv. Kui see ei muutu, siis saavad veel paljud kultuuriasutused sarnast kohtlemist tunda. Kui palju on neid, kes vastu julgevad hakata?

SA Nuku nõukogu tegeleb kindlasti hulga üleskerkinud probleemidega nii sisu kui vormi seisukohast. Tegelikult vastust ootavad põhiküsimused, ilma milleta ei ole võimalik jätkata: Kas Nukuteater peab vähendama etenduste arvu? Kas Nukuteatrile eraldatakse vahendid vastavalt seadusele? Mis on Nukuteatri eesmärk?

Enne selle teksti ärasaatmist jõudis minuni teade, et kultuuriminister Lang on mind sihtasutuse nõukogust tagasi kutsunud. Kahjuks ei suuda avalik sektor hinnata panust, mida erasektori esindajad on valmis panustama. Mis on pildil valesti?

Aga muidu on elu Eestis tore. Tulge vaatama neid väikeseid särasilmi ja peresid, kes vaimustunult jälgivad nukuteatri järjekordset uuslavastust.