Jaan Õmblus: Ansipism Eestile ei sobi
Peaminister Andrus Ansipi poolt läbi viidud majanduspoliitiline elukorraldus — ansipism — on segu pea liiva alla peitmisest, valevisioonide loomisest ja inflatsiooni abil endale ajapikenduse ostmisest. Selliste lahendustega kaugele ei jõua ja meie inimesed väärivad midagi oluliselt paremat.
Ansipism ei ole Eestis uus nähtus või esmakordselt defineeritav majanduskord. 19. detsembri 2008 Postimees nimetab ansipismiks lootusetus olukorras hurraatamist. 29. märtsi 2010 Eesti Päevalehes avaldatud analüüsis kurdetakse, et mõiste ansipism on kohaliku tähendusega ja seda ei saa laiemale maailmale selgitada. 19. septembri 2007 Kesknädalas viidatakse ansipismile kui ühiskonnaohtlikule kõikehõlmavale reformistlikule doktriinile. Eesti Ekspress on 9. oktoobri 2009 kajastuses toonud ära peaministri tüüpilisi poose kohtumiselt Tallinna pensionäridega 18. septembril 2009 ja leidnud, et ansipism ruulib. Selliseid näiteid jagub veelgi.
Anipismi täpsem olemus — rünnata rahvast inflatsiooniga
Peaminister Andrus Ansip on 2006. aasta märtsis välja öelnud hiljem paljukordselt tsiteeritud ja analüüsitud väljendi: „Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks.” Ansipit on selle inflatsioonipooldamise eest küll kiidetud, küll laidetud. Kiitjaks on olnud tema kinnisilmi järgijad, laitjaks peamiselt need, kellele Eesti majanduse tulevik rohkemal määral korda läheb, kes oskavad meil toimuvat analüüsida ja kes kas ametikoha säilumise või mingil muul põhjusel Ansipile valimatult takka kiitma ei pea.
Nüüd pisut rohkem, kui neli aastat hiljem saame anda hinnangut, kas Ansipi poolt avalikult kuulutatud inflatsiooni kummardamine on olnud õigustatud ja kas Eesti inimesed on peaministrilt saanud seda, mida neil on olnud õigus saada. Täna võime me objektiivselt ja ilma poliitiliste eelarvamusteta analüüsida, kas inflatsioon on andnud meile rikkust, toonud majanduskasvu ja materiaalse kindlustatuse ning kas tulenevalt sellest on ansipism osutunud selleks, mida Eesti tegelikult vajab.
Inflatsioon on läbi sajandite olnud valitsuste majanduspoliitiliseks tööriistaks, millega vähendatakse valitsuse kohustusi, peidetakse riigijuhtimislikku suutmatust ja luuakse visiooni paremast majandusolukorrast, kui see tegelikult on. Inflatsiooni kaudu saavutatakse kõik see näiliselt positiivne aga erasektori varade vähendamise arvel. Seega erasektor maksab kinni valitsuse saamatuse ja annab seeläbi vastu enda tahtmist valitsusele võimaluse majandusprobleemide lahendamise asemel neid hoopiski süvendada.
Kuna inflatsiooniga loodav pilt majandusedust on näiline, siis varem või hiljem ootab ülemäärast inflatsiooni tootvaid riike tõsine tagasilöök. Siinkohal ei ole olnud erandiks ka Eesti.
Ansipism tappis reaalsed eduväljavaated
Eesti alustas oma sõltumatu majanduse arengut odavast riigist 90ndate alguses. Hinnad olid meil suhteliselt madalad ja sissetulekud Euroopaga võrreldes üliväikesed. Enamik lootis iseseisva majanduse tingimustes suuremat teenistust, mis järk-järgult ka õnnestus saavutada. Mida aasta edasi, seda suuremaks muutusid Eesti inimeste sissetulekud, kuid seda kõrgemaks ka hinnad. Elatustase tõusis, kuid mitte selles tempos, milles kasvasid sissetulekud. Üha enam hakkas inflatsioon mõju avaldama ja üha suuremat osa inimeste heaolu kasvust ära võtma.
2006. aasta oli Eesti majanduses täpselt see aeg, kus majandustsükkel hakkas järk-järgult pöörduma tõusult langusele ja oli viimane aeg otsustada, millise majanduspoliitikaga edasi minna. Majanduses hakkas kaduma sisuline kasvujõud ja edasine SKT kasv hakkas kujunema pigem inertsi- ja inflatsioonipõhiseks. Nii tulenevalt majanduse seisust kui ka tingituna lähenevatest valimistest hakati 2006. aastal intensiivselt pakkuma erinevaid majanduspoliitilisi kontseptsioone edasiminekuks.
Keskerakond rääkis tugeva riigi lahendusest, mis oleks suutnud vastu seista majanduslangusele ja võimaldanud ettevõtetel jätkata isegi palkade tõusu kursil — vähemalt senikaua, kui meie palgatase oleks ühtlustunud Euroopa arenenud riikide palgatasemega. Ansip rääkis Eesti jõudmisest Euroopa viie rikkama riigi hulka, kiitis inflatsiooni vajalikkust sellel teel ja lubas kõigi heaolu kasvu just lausliberalistliku majandusmudeli jätkudes õhukese riigi tingimustes.
Osa valijatest laskis ennast kahjuks eksitada
Kahjuks valiti ühiskondliku kogenematuse ja valimissüsteemi nõrkuse tõttu meie riigi etteotsa Refomierakonna poolt pakutud pettekujutlused kiirest ja iseeneslikult saabuvast rikkusest ning oodati naiivse kannatlikkusega nende täitumist. 2007. aastal taas peaministri toolile pääsenud Andrus Ansipil õnnestus mõnda aega just inflatsiooni abil luua paljudele inimestele muljet, et Eesti on tõepoolest majandusedu kursil ja peaministri poolt antud valimislubadused on teostatavad.
Peaministri majanduspoliitika poolt soositud inflatsioon jõudis kenasti ära absorbeerida sisuliselt kogu Eesti majanduse eduväärtuse. Kuid vähe veel sellest, 2008. aastal alanud ja 2009. aastal hoogustunud majanduskollaps vähendas ka inimeste tulusid ning paljudel juhtudel kaotas need hoopiski.
Enne Ansipi majanduspoliitikat elati väiksemate sissetulekute ja madalamate kulude tingimustes. Elatustase ei olnud küll Euroopa tasemel, kuid tulud ületasid kindlalt kulusid, inimesed ei olnud laenuorjuses ja arenguväljavaated olid väga selgelt avatud. Peale ansipismi intensiivset rakendamist on kulude nivoo tänaseks tõusnud oluliselt ja kriisi tõttu vähenenud sissetulekute tingimustes ei tulda enam ots-otsaga kokku. Laenukoormus on inimesed põlvini surunud ning vahepeal pisut tagasi tõmbunud inflatsioon on jällegi hoogustumas. Olukord muutub iga päevaga aina hullemaks.
Mis kasu oli Ansipi inflatsioonimasinast, kui suured sissetulekud olid Eestis vaid ajutiseks nähtuseks ja tänaseks on inimesed oma ostujõult ja varade puhasväärtuselt märksa kehvemas seisus, kui enne Ansipi võimuletulekut. Inflatsioon võimaldab peaministril tinglikult pista pea liiva alla ja mitte näha Eestis tegelikult toimuvat ning sellele ka siis ka mitte reageerida. See pole aga valitsemine, mida Eesti täna vajab.
Võib ju arutada selle üle, et kas Ansip lasi Eesti inimeste majandusedu hävitava inflatsioonispiraali käiku oskamatusest, teadmatusest või valearvestuse tulemusena. Ehk plaanis Ansip näiteks inflatsiooni abil panna pidurit enamike inimeste reaalpalkade tõusule ja seeläbi seista Reformierakonda toetava ja odavat tööjõuriiki ihkava lausliberaalsete vaadetega huvigrupi eest. Näiline majandusedu rahva enamusele ja odav tööjõud poliitika rahastajatele oleks andnud Ansipile võidu ju mõlemal rindel. Oli selle inflatsioonipoliitika põhjus milles iganes, kuid tänaseks on aeg tõestanud selle läbikukkumist.
Oluline on siinkohal veelkord rõhutada, et ansipismile on olemas alternatiiv sellise majanduspoliitika näol, mis hoiab vaos inflatsiooni, jätkab reaalpalkade tõstmist Euroopa arenenud riikide tasemele ja suudab säilitada loodavad majandusväärtused nii ettevõtetes kui ka eraisikutel. See, et me aastal 2009 nägime korraks inflatsiooni alanemist, ei tähenda veel ansipismi muutust või reaalse vundamendi loomist Eesti majandusele. Kui Ansip jätkab ja jätkub ka ansipism, siis näeme taas inflatsiooni taastekkimist ning valitsuse äparduste kinnimaksmist erasektori varadega. Kes meist seda aga tahab?
Keskerakond suudab pakkuda ansipismile alternatiivi, mis on kombinatsioon omavalitsuspoliitikast, ettevõtluspoliitikast, maksusüsteemi muutmisest, tööturu aktiviseerimisest ja paljust muust olulisest, millest praegune reformierakondlik majanduspoliitika on ükskõikselt üle vaadanud. See päev, kui Eestimaal hakatakse ellu viima Eesti inimeste eest seisvat majanduspoliitikat, ei ole enam kaugel.
