Jaan Manitski — vaba inimese võrdkuju
Mees, kes oskab asjades orienteeruda: Toomas Kümmel visandab portree lääpas sandaalidega Viinistu taadist Jaan Manitskist. Mis on need omadused, mis teeks Jaanist hea presidendi?
<. s tabavad meid valimised siiani aga on teema vaid ettevaatlikult hiilitud. ent k sel puhul v m jaan manitskist.>Tõepoolest. Kes see taat siis on ja mida ta endast kujutab? Kõigepealt subjektiivselt — KesKus´i arvates oleks Jaan Manitski Eestile kindlasti hea president.
Heatahtlikust folkloorist
Sama kindlasti hakkaksid Manitski kohta liikuma taolised legendid nagu “meie Lennarti” puhul. Lihtsalt eredate isiksustega juba kord on nii. Ja mis hakkaksid — tegelikult juba liiguvad.
Nii näiteks oli Jaan Manitski Eestisse riigiametisse saabumisel teise iseseisvusaja algul lennujaamas vastas olnud tänaseks tuntud ajakirjanik. Sest tuli ju Manitski Eestisse välisministriks. Lennukilt maha astudes ja lennujaama jõudes oli püstolreporter kohe jaol ning küsis esimese hingetõmbega: “Härra Manitski, mis seob teid ansambliga Abba?” “Igal juhul ei ole ma seal kunagi laulnud,” vastas Manitski.
Kui Manitski juba välisminister oli, armastas ta alati hommikuti Islandi väljaku hoonesse jalutada. Kord tulnud tal kange tahtmine trolliga paar peatusevahet sõita. Õnnetuseks tulnud kontroll peale — Manitski loomulikult polnud taibanud piletit osta. Vaevalt et ta teadiski, kust seda piletit üleüldse saab. Viimases hädas võtnud Manitski kavaluse abiks ning, süüdimatu nägu peas, hakanud karmi kontrolöri küsimustele rootsi keeles vastu rääkima. Seepeale löönud kontrolör käega ja jätnud välismaalase rahule.
Nagu igas sellises jutus, on ka neis kindlasti oma tõetera sees. Aga mitte see pole tähtis. Heatahtlikke lugusid räägitakse üldjuhul meeldivate inimeste kohta. Ja selliseid lugusid, nagu rahvas räägib vihase pilguga Rüütli, Savisaare või Villu Reiljani kohta, Manitski kohta kohe kindlasti ei räägita.
Kui aga rääkida Manitskist kui võimalikust tulevasest presidendist, siis sümboolne on see, et omal ajal kutsus just Lennart Meri ta Eestisse. Tegelikult on Manitski väga hea presidendikandidaat. Kasvõi juba seetõttu, et tal on erinevalt meie kodukootud uusärimeestest peaasjad ja väärtused paigas.
Pole mingi ime, kui vanadest teksadest lühikesteks püksteks lõigatud ja palja jala otsa pistetud lääpa tallatud sandaalides Manitski sulle soojal suvepäeval eheda Põhja-Eesti rannikuküla Viinistu südames vastu jalutab ning te jutustama jääte. Kogu tema hoiakust on selge, et tal on mõnus olla. Ning et tal ei ole vaja mitte kellelegi peale iseenda mitte midagi tõestada. Ja päris mitu korda on erinevates seltskondades arutatud, et kui Eestist oleks vaja leida vaba inimese võrdkuju, siis Manitski oleks selle konkursi esikohapretendent number üks kuni viis.
Kohalike väärtuste hoidmisest
Kindlasti ei jäta Manitski näitamata Viinistu rannas asuvat legendaarset Titekiviks kutsutud rändrahnu. Kui igal pool mujal toob lapsi toonekurg, siis Viinistus tulevad lapsed Titekivi tagant. Tegelikult on see Titekivi lugu ülimalt sümboolne. Räägin kogu asja seetõttu, et pisikeses Eestis ei ole ulatuslikke anonüümseid maastikke.
Eesti maastikud on väga intiimsed: igal kivil, suuremal puul, ojanirel, allikal, järsakul ja koguni vanal karjateel on oma nimi, märgiline tähendus.
Mullegi seondub mu vanaisa kodu Mulgimaal ikka talu taga metsas asunud salapärase Iivakiviga, kust viib salauks põrgusse. Vanaisa talu pole ammu enam, kolhoos kuivatas seal elutubade ja rehealuse vahel asunud viljakuivatis heinaseemet ning põletas maja maha. Ainus, mida ma siiani unes näen, ongi see Iivakivi.
Elu koondumine Tallinnasse ja totaalne linnastumine suretab välja paljud vanad talukohad, linnaäärsetele maadele kerkivad tihedad pappmajade read. See kõik muudab meie maastikud anonüümseks, endised märgisüsteemid vajuvad unustuse hõlma. Uus elu. Aga kui ka meie ärimehed eelistaksid Hispaania villade ja 320 km/h tippkiirust arendavate eksklusiivsete autode asemel elu sisse puhuda oma kodukülale ning mõtleks rohkem igavikuliste asjade peale, mis siis?
Ühiskond oleks märksa tervem ja neist niinimetatud suurärimeestest peetaks ka tõeliselt lugu. Sest kui palju kirstu ikka sularaha kaasa mahub, kõik me oleme aga surelikud.
Lähiajaloo mõistmisest
Manitski kunagine skaudijuht Rootsis on öelnud, et Jaan oli tavaline eesti poiss, traditsioonilise eesti kasvatusega. See ongi kogu asja võti. Kõik Hispaania villade poole püüdlejad võiksid ju samuti olla need, kes nad tegelikult on — tavalised eesti poisid ning mitte end kellekski teiseks kujutledes rahva ees lolli mängida.
Ajakirjandusele antud intervjuudes on Manitski neist asjadest rääkides öelnud: “Kui tuju tuleb, võib ju Hispaanias või Tais käia, aga ilusamat kohta kui see rand siin pole olemas. Pealegi oled sa Hispaanias ikkagi vaid külaline. Aga siin olen ma kodus. /---/ Nii et vabatahtlikult ma Hispaaniasse ei läheks. Kui aga ühel päeval keegi mind sinna ratastoolis sõidutab, siis ehk võib seal päikese all istuda.”
Manitski lahkus Viinistust 1943. aastal koos vanematega üle lahe Soome, sõjale jalgu jäädes edasi Rootsi. Vanemad polnud jõudnud elumaja lõpuni ehitada ning kodust lahkudes oli Jaan pooleteise aasta vanune. “Kui ma uuesti 1989. aasta detsembris Eestisse tulin ja Viinistut vaatama läksin, siis vanemad olid seda minu jaoks nii elavana hoidnud, et kõik tuli tuttav ette,” on Manitski pihtinud.
Muidugi on see uskumatu, mida üks inimene ühe pisikese rannaküla jaoks on suutnud teha. Täna teab Viinistut pea iga eestlane ja kaugemaltki rahvas. Selles tugevas kodukoha-teadvuses, mis Manitskil kinnistunud, ei ole mitte vähetähtis asjaolu, et tal hakkas kodukülas sõna otseses mõttes uus elu — uus abikaasa, kellega tal on lisaks neljale Rootsis elavale tütrele esimesest abielust kaks väikest poega. See eraeluline fakt poleks ju oluline, kui ta ei kuuluks lahutamatult Viinistu ja ühe tagasi koju jõudnud mehe juurde. Ehkki Manitski on kultuurimetseen, on ta ise väga põnev tegelane Eesti viimase 65 aasta loos.
Olen imestanud, et mitte ühelgi kirjanikul või filmimehel pole pähe tulnud portreteerida Eesti lähiajalugu Manitski isiku kaudu. Manitski on kahtlemata positiivne tegelaskuju, kuid samas üks oluline osa meie lähiajaloo läbielamiste ja arusaamade kirjeldamiseks ning mõistmiseks.
Raha kui sõnnik
Manitskist rääkida ilma rahast rääkimata on pea võimatu. Ajakirjandusest on läbi lipsanud lause, et raha tuleb kuidagi ise Manitski juurde. Mis loll jutt! Pigem on praegusel hetkel tegemist selle olulise majanduskategooriaga, mida Karl Marx ei osanud kirjeldada — minevikus tehtud töö.
Manitskil on rahast oma väga selge arusaam: “Kui enam raha pärast igapäevast muret ei tunne, ei tasu teda ka suurde kuhja ajama hakata. Raha on ju nagu sõnnik, kui teda liiga suur kuhi saab, kipub haisema. Aga kui teda laiali jagada, siis võib sellega imesid korda saata ja sellest väga erineval moel tulu tõusta.”
Tavaliselt arvatakse, et Manitski elab rantjee-elu ja tegeleb vaid heategevusprojektidega. Muidugi ei ole see nii. Ehkki legendaarse rootslaste bändi ABBA ärijuhtimine ja kasumi paigutamine investeerimisprojektidesse andis talle tõepoolest kapitali rahulikult elu lõpuni elamiseks, on Manitskil suurepärane nina investeerida uutesse ja ootamatutesse projektidesse.
Ning muidugi on Manitski ka Eestis osanik mitmes küllaltki suures ettevõttes, mis korralikku kasumit annavad. Viinistu ei ole äri, pigem investeering esivanemate järjepidevusse. Manitski sugupõlv on Viinistul elanud teadaolevalt vähemalt 300-400 aastat.
Olulise ja ebaolulise eristamisest
Manitski raha on tark raha, sest selle omanikul on ideid ja visioone, mille puudumise käes vaevleb kahjuks väga suur osa meditsiiniajakirja Kroonika veergudelt tuttavaid suurärimehi. Ei saa ju üüratu luksuskaater ja kõige kallim jeep olla idee iseenesest.
Manitski, kes elab maalilise lahe rannikul, näiteks ei vaja luksuskaatrit, vaid eelistab sõudepaati. Milleks peletada kaatrilörinaga lahel pesitsevaid linde, kui linde merel raha eest osta ei saa. Targal inimesel on tark raha ja ta valitseb raha üle. Loll inimene muutub raha orjaks, sest ta ei ole oma rahast targem. See ongi vahe.
Aga ka äris on omad mängureeglid ning Manitski ei käi sugugi rannas ringi ning ei jaga kõigile abivajajatele kroonipakke. Äri ratsionaalsuse hulka kulub seegi, et pärast ABBA manageerimisest teenitud raha eest asutatud börsiettevõtte mahamüümist kolis Manitski Rootsi kõrgete maksude eest pakku Brüsselisse. Tollal tegid seda paljud rootslased, sest sotsiaalse heaoluriigi maksusüsteem oli muutunud täiesti ebaõiglaselt absurdseks.
Asjadest, mis teda ei huvita, oskab ta ära öelda ja teisiti ei saakski. Aga rahaga ümberkäimine ei armasta ka väiklust ja Manitskil seda nii mõnelegi eestlasele vastikut omadust õnneks ei ole.
Meenub lugu ajast, kui Manitski oli välisminister. Ta unustas oma tollase rublapalga välja võtmata ja ministeerium oli sellega veel tükk aega pärast tema lahkumist hädas. Ka olulise ja ebaolulise eristamine on eduka inimese jaoks nagu leib ja vesi.
Kõik kirjeldatud omadused kokku ongi Manitski juures imetletud ärivaistu komponendid. Aga need on ka omadused, mis kindlasti teeksid temast Eesti jaoks väga hea presidendi.
Kui aga arvata, et Manitskil vigu ei olegi, siis see on jama. Loomulikult on tal kuhjaga vigu nagu kõigil inimestel. Küsimus on, kas need vead segavad teisi lugupeetud kodanikke siin riigis ja maamunal.
Vastus on — ega vist eriti ei sega, sest vaba inimene on alati avatud ja suuremeelne.
