Jaak Urmet: Miks tehakse Eestis nii palju süngeid filme?

 (105)
Jaak Urmet
Jaak UrmetFoto: Alar Madisson

Kinodesse on jõudnud uus eesti mängufilm - „Risttuules". Mina seda vaadanud ei ole ega vaata ka. Ei taha. Kahel põhjusel. Esiteks: küüditamise teemast on mul juba ammu mõõt täis. Teiseks: milleks endale sisestada suurt hulka ekspressiivseid, häirivaid negatiivseid emotsioone?

Tegelikult on ka kolmas põhjus: eesti ajalookäsitlus tunneb 20. sajandist rääkides ainult musta ja valget tooni, eristamata mis tahes halle varjundeid, ning ma olen päris kindel, et ma ei leia neid ka sellest filmist.

Kas seal näiteks on vihjeid selle kohta, et ka küüditajad olid sellele tööle sunniviisil saadetud, või sellele, et mõni selline küüditaja võis paanikas küüditatavale inimlikult kaasa tunda, aidata teda näiteks pakkimisel, või sellele, et küüditajad saatis küüditatava ukse taha väga tihti naabrist-kaaseestlasest vingamees-pealekaebaja?

Küüditaja kuvand, nagu ka metsavenna ja hävituspataljonlase kuvand on eesti ajalooteaduses alles läbi uurimata. Hetkel on kasutusel martlaarilikud ja laurivahtrelikud nüri kirvega tahutud vulgaarlahendused: ühed ingelvalged, teised Mordor-mustad.

Ma pole kommunist

Kuulen juba vaimukõrvas, kuidas vihased hääled mind sõimavad. Kommunistiks - või millekski veel koledamaks. Ma ei ole kommunist. Olen eestlane, kes taotleb õiglast, objektiivset ajalootõlgendust.

Minu teadmised Eesti ajaloost on kindlasti suuremad ja kvaliteetsemad kui enamikul teistel eestlastel, vähemalt ajalooõpetaja tasemel, ka vastav diplom on ette näidata, nii et võin endale sedasorti arrogantsust lubada.

Seotud lood:

Ah jaa, ka kommunisti kuvand on läbi uurimata. Nagu ka Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) liikme oma. Tööd on palju. Aga see ei ole siinse artikli teema. Siinse artikli teema on traagika filmis. Täpsemalt, traagika eesti filmis.

„Risttuules" on täiesti tavapärane Eesti film. Selliseid on varem palju tehtud. Ja selliseid tehakse palju ka edaspidi. Nojah, visuaalne lahendus on uudne ja huvitav. Aga sisu on paraku sama: eestlaste raske ajalugu. Eestlaste oi-oi-oi kui raske ai-ai-ai-ajalugu.

Eesti filmid

Enamik neist Eesti filmidest, mis nõukogude ajal tehti, olid kõik sellised: ikka painav, masendav tegevustik Eesti troostitu, kõleda ajaloo taustal: „Elu tsitadellis", „Ideaalmaastik", „Tuulte pesa", „Jõulud Vigalas", „Kõrboja peremees", „Põrgupõhja uus Vanapagan", „Indrek", „Inimesed sõdurisinelis", „Külmale maale", „Hullumeelsus", „Pimedad aknad"... Isegi „Verekivi" libises raskemeelsuse auku. Isegi „Nipernaadi" ja „Kevade" vajusid süngesse melanhoolsusse.

Hiljuti vestlesin ühe eesti filmiprodutsendiga ja tema ütles, et fondidest on lootust raha saada peamiselt Eesti ajaloo ainelistel filmidel. Neil mis n-ö ajavad Eesti asja. Seega pressib juba rahastussüsteem seda painavat ja masendavat ajalugu peale.

Paneme ritta juba tehtud või peagi valmivad Eesti ajaloo ainelised filmid:

Vabadussõda - „Nimed marmortahvlil",

1924. aasta detsembrimäss - „Detsembrikuumus",

1941. aasta küüditamine - „Risttuules",

1944. aasta sündmused - „1944".

Muide, Vabadussõda on teemaks ka 1927. aastal esilinastunud mängufilmis „Noored kotkad". Ja ärme unusta „Puhastust" ega „Sigade revolutsiooni".

Filmikunsti ülesanne

Näib, nagu oleks Eesti ajaloo (traagilisema osa) filmiks muutmine eesti tänapäeva filmikunsti kõige olulisem ülesanne. Seda eesmärki kaetakse isegi mitmel rindel korraga, näiteks Hardi Volmeri „Elavad pildid" võtab Eesti 20. sajandi ajaloo kokku lausa ühes filmis.

Eesti ajaloost alates Vabadussõjast lõpetades Teise maailmasõjaga on tehtud 12-osaline telesari „Tuulepealne maa". Seejuures on tulemus tihti kunstiliselt mage ja nadi, vähese raha ning logiseva ja tendentsliku stsenaariumi baasil kokkutärgeldatud. Ma ei näe siin väga kunsti. Ma näen rohkem konjunkturismi ja tellimustööd.

Süngetele filmidele Eesti ajaloost sekundeerivad sünged filmid, kus põhirõhk on inimese eksistentsil, psüühilistel uuringutel, intellektuaalsetel ja filosoofilistel probleemidel, igavestel küsimustel ja muudel raskelt lasuvatel üldinimlikel teemadel.

Varasemast ajast paremad näited: „Keskea rõõmud", „Vernanda", „Ühe suve akvarellid", „Hukkunud Alpinisti hotell", „Naerata ometi" ja „Õnnelind flamingo". Uuemast ajast „Ristumine peateega", „Klass" ja Veiko Õunpuu filmid. Absoluutset enamikku Eesti filmidest läbi ajaloo täidab masendus ja raskus, tõeline ängi mängimine.

Aga komöödia?

Vaatame vastukaaluks eesti komöödiafilme. Jätame kõrvale lastefilmid ning alustame loetelu loomulikult Sulev Nõmmiku triloogiaga: „Noor pensionär", „Mehed ei nuta" ja „Siin me oleme!". Ago-Endrik Kerge triloogiaga: „Kuulsuse narrid", „Pisuhänd" ja „Püha Susanna ehk Meistrite kool" ning Arvo Kruusemendi triloogia: „Don Juan Tallinnas", „Suvi" ja „Sügis".

Mis veel? „Vallatud kurvid" ja „Viini postmark". Üksteist tükki! Nüüd tuleb pikem mõttepaus. Eesti Telefilmi toodangu seast võib veel üht ja teist leida, aga selle stuudio mitmepalgelist varamut on millegipärast väga vähe videolevisse lastud, peamiselt näeb sellest noppeid ETV2 ekraanil (nt „Minu naine sai vanaemaks").

Uuemast ajast meenuvad vaid „Kohtumine tundmatuga", „Malev" ja „Jan Uuspõld läheb Tartusse". Suurte reservatsioonidega (grotesk domineerib huumori üle) vastab otsingu parameetreile Rasmus Merivoo „Tulnukas".

Midagi võib veel leida, aga ma kindlasti ei eksi, kui ütlen, et helgeid, päikselisi, vaatajat ülendavaid ja rõõmsaks muutvaid filme on Eestis tehtud vähemalt kümme korda vähem kui noid süngeid ajalooainelisi draamasid, mis sugereerivad peamiselt lootusetust ja depressiooni.

„Kunsti" tegemine

Loomulikult, sest 1) komöödia on „madal" ja draama on „kõrge" ning kõik tahavad ikka „kunsti" teha, 2) eestlased ei suuda mitte kuidagi mineviku painetest vabaneda, veel enam, neist vabanemine on kohatugi, ei ole nagu eestlastele sünnis, võrdub sülitamisega ajaloole ja esivanemate mälestusele.

Üks asjaoludest, mis segab mind isiklikult noid süngeid ajaloo- või inimainelisi draamasid vaatamast, on eksponeeritav vägivald (laibakuhjad, tääk läbi kapiukse, laps pesumasinas, vana mees tiigis jne), üksnes šedöövrite puhul olen valmis seda ekraanil vastu võtma.

Noorukina vaatasin ma loomulikult suure kaasaelamisega kõiki Schwarzeneggeri, Stallone'i, Lundgreni, van Damme'i ja Seagali filme, kuidas siis teisiti. Bruce Willise filme, James Bondi filme, Tarantino filme... Kõikvõimalikke muid märulifilme, mida vaid Soome televisioonist näidati.

Ulmefilme, katastroofifilme, õudusfilme... Siiamaani tunnen, et sisimas ma väga hindan „Terminaatorit" ja „Visa hinge" ja „Robocop'i" ja „Pulp Fiction'it" ja Freddy Kruegerit... Aga vanusega on tulnud kaasa mingi arusaam, tunnetus inimelu haprusest.

Kuul pähe

Asjaolu, et olen kahe lapse isa, paneb elu kui bioloogilist akti veel rohkem hindama. Ma ei suuda enam vaadata ekraanil kuulide pähelaskmist, kõride läbilõikamist ja inimeste kohtlemist teistel sarnastel viisidel. Vastik hakkab. Asjaolu, et filmis on tegu näitlemisega, ei tähenda midagi. Näitleja töö ju ongi tekitada illusioon, et kõik on päris.

Teades, et see kõik võiks vabalt toimuda ka päris elus, ja sellised asjad toimuvadki ja on toimunudki päris elus, tõestuseks kas või igaõhtused uudised, tekitab mus tõrget selliste filmide vaatamise suhtes. „Nimed marmortahvlil" ja „Risttuules" lähevad samasse kategooriasse.

Eriti häirivad on seejuures teise või lausa kolmanda sordi filmide vägivallastseenid, sest nende puhul pole režissööril või näitlejail olnud oskust - või aega, tahtmist, finantsi - vägivalda kunstiliselt ära raamistada, põhjendada. Siis lihtsalt veri lendab.

Samaaegselt kaugenemisega füüsilist või vaimset vägivalda eksponeerivatest filmidest olen lähenenud filmidele, sh sarjadele, mis sisendavad vaatajasse positiivseid emotsioone, teevad tal tuju heaks, ajavad ta naerma, panevad ta elusse helgemalt suhtuma, tekitavad tas usku homsesse. Eelkõige võimaldavad seda huumorifilmid.

Hea huumori vähesus

Valikut nende osas kärbib kõvasti asjaolu, et head huumorit on erakordselt raske teha. Palju raskem kui head õudus- või märulifilmi. Minu arvamus on, et üks suurimaid kunste, oskusi ja kingitusi kellelegi on - inimene naerma panna. Huumor ja naer on minu arvates need, mis ravivad nii indiviidi kui ka ühiskonna psüühikat.

Mitte painajate tootmine ja pähevajutamine. Kahjuks on, nagu ütlesin, head ja stiilset huumorit väga vähe. Palju on lihtlabast tolategemist, haltuurat, lahjat estraadi, rahvajanti. Nagu liblikakoguja peab andunult jahti haruldastele liblikatele, nii üritan mina oma kodusesse videokappi koguda head huumorit, mida ma siis makki pistan, kui telekast jälle mingi jama tuleb.

Mul on olemas peaaegu kõik „Tuvikeste" osad, vaatan neid aeg-ajalt uuesti ja uuesti. Lihtsalt võrratu, tsiteeritav igas olukorras, on „IT-osakond". Lausa erakordne on „Kuidas ei tohiks elada" (kas ma saan õigesti aru, et ETV katkestas selle näitamise?).

Neil päevil käiab makk meie endi „M Klubi" lindistusi. Kord kvartalis tohterdan oma hinge mõne noppega Nõmmiku, Kerge või Kruusemendi triloogiatest. Kahju, et Ivan Orava vesteid on nii vähe video- ja audiolevisse jõudnud. Jan Uuspõllu monotükkide salvestused kahjuks ei kõla DVD peal nii säravalt, kui elavas esituses, aga head on needki.

Ülendav, mitte morjendav ajalugu

Võime arvata venelastest seda ja toda, aga me ei saa mööda asjaolust, et meie suures naaberriigis on läbi aja tehtud palju häid huumori- ning muidu südamlikke ja ülendavaid filme. Viimaseid nimetatakse vahel halvustavalt melodraamadeks, aga minu jaoks ei ole see põlualune žanr.

Filmides „Moskva pisaraid ei usu" ja „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!" on midagi, mis mind paelub - ja samaaegselt mu võnkeid korrastab. Õnneks on Eesti videolevis vanu häid nõukogude mängufilme tõlgitunagi saada. Muide, Venemaa telekanaleis on kordades rohkem head huumorit, kui Eesti telekanaleis. Seejuures propagandavabalt. Ka ajaloost võib rääkida nii, et see vaatajat ülendab, mitte ei morjenda, näiteks Monty Pythoni filmid. Ka meie endi „Malev".

Just sedasorti kunsti, sedasorti filme vajab minu arvates Eesti ühiskond ja Eesti vaataja, sh mina. Filme nagu „Risttuules" me ei vaja. Neid on meil juba küll. Mida enam neid juurde vorpida, seda vähem pakuvad need meile midagi, mida vajaksime.

Ma ei usu, et need eelkäinud põlvkonnad, kes pidid läbi tegema suured kannatused ja katsumused, tahaksid, et me elaksime mõtetes ja vaimusilmas nende kannatusi ja katsumusi uuesti läbi. Ei, ma arvan, et nad tahaksid, et meie lõpuks ometi hakkaksime elama seda elu, mida nemad ei saanud elada.

Elu rõõmus ja optimismis, lohistamata kaasas painete massiivi, mis enam meile ei kuulu. Millal ilmuvad Eesti filmi ja telesarja need maastikud, mida mujal maailmas valitsevad nii imeliselt Charlie Chaplin, Juri Nikulin, Graham Chapman, Benny Hill, Leslie Nielsen, Rowan Atkinson? Me vajame Uuno Turhapurot ja Šurikut, me ei vaja sõdu ja küüditamist!

Ajaloofilmi mõte

Mis eesmärki peab täitma õnnestunud ajalooline mängufilm? Kas see peaks olema n-ö hoiatus? Et vaadake, mis juhtus, proovime teha, et enam kunagi nii ei juhtuks. Kohe meenub üks roolijoomarlust piitsutav telereklaam 1980-ndatest, kus kujundina lõikus kõrva avariikrägin.

Või kas peaks ajalooline film olema propaganda? Et vaadake, kuidas me tegime ja mis meiega juhtus, aga nüüd marsime vapralt edasi, Eesti lipp käes. Ei, propaganda on propaganda ja kunst on kunst.

Või peaks olema ajalooline film oma rahva tutvustus laiale maailmale? Et vaadake, mis meiega tehti, see on meie rahva lugu. Jah, just nii näivadki Eestis praegu paljud arvavat, et ajalooline film just seda peakski tähendama. Olema selline n-ö tutvustusvideo neile, kes Eestist veel midagi ei tea.

Aga mis asja peaks neil olema meie kannatustega, meie ajalooga? Ükski neist kolmest ei saa olla ajaloolise filmi eesmärk, eeldusel, et soovitakse teha õnnestunud kunstiteost.

Kõik kannatasid

Oleks siis eesti rahva kannatused midagi erakordset. Ei! Igal rahval on ajaloos omad õudused. Paljudel palju hullemad, kui meie omad. Lugesin Barbara Tuchmani raamatust „Kauge peegel", kuidas 14. sajandil kuskil Prantsusmaal või sealkandis tappis vallutav sõjavägi kogu vallutatud linna tühjaks.

See ei olnud tolle aja sõjapraktikas midagi imekspandavat. Polnud veel 20. sajandilgi. Tajun Eestis pead tõstmas mingit natsilembust, igatahes ma loodan, et natsilembijad ei nimeta inimkonna õnne eest võitlemiseks vähemalt seda, mis juhtus 1942. aastal Tšehhi külas nimega Lidice. Jah, tšehhidele ärge hakake rääkima, kui õiged mehed need natsid tegelikult olid või kuidas keegi Hitleri mundrit kandes tšehhide vabaduse eest võitles.

Muide, ootan juba kaua aega, millal keegi juhib tähelepanu ühele erakordselt drastilisele seigale Eesti ajaloos, nimelt sellele, et 19. septembril 1944, kui Saksa või Soome mundris sõdurid hoidsid rinnet Ida-Virumaal, Võru- ja Valgamaal kinni, tühjendasid natsid Lääne-Eestis Klooga koonduslaagrit, hukates vähemalt 1800 inimest.

„Kui ometi Punaarmee juba tuleks!" oli võib-olla viimane mõte neist enamiku peas. Kuid Punaarmee jõudis Kloogale alles üheksa päeva pärast. „Kui ometi Punaarmee veel ei tuleks!" vemmeldas jälle samal ajal nende peas, kes otsisid mere ääres paati. Milline meeletu vastukõla, mis koondub ka geograafiliselt tillukesele maa-alale!

Ajaloo vooluring

Eestis leidus tol hetkel suur inimgrupp, kellele Punaarmee kehastas päästjaid ja vabastajaid. Kellel oli õigus? Kas paadiotsijatel või hukatavatel? Võib-olla oli mõlemal õigus? Aga sellist kahetist õigust Eesti ajalookäsitlus - vähemalt oma käibekujul - tänapäeval veel välja ei kannata, see on süsteem, mis töötab ainult ühe tõe peal. See on nagu vooluring, mis kärssab plaksuga läbi, kui kaks juhet kogemata kokku lasta. Praegu eksisteerib ainult paadiotsijate õigus.

20. septembril 1944 lahkusid Tallinnast poetess Marie Under ja kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann, muidugi eri laevadel. Laeva oodanud Under olla nõudnud endale sellel kohta, hüüdes kai peal inimmassis korduvalt ja kõvahäälselt: „Ich bin Poetessin Marie Under, ich muss weg!" („Ma olen poetess Marie Under, ma pean ära saama!")

Aga kui paljud Klooga laagrilised hüüdsid mõttes: „Ich muss weg!" Kelle soov pääseda oli õigem, põhjendatum? Äkki oli taas mõlemal õigus? Või... mitte? Tänaste teadmiste juures võime vastata, aga kas ka neil päevadel, 19. ja 20. septembril 1944?

Ajaloolase, ka ajaloolise filmi tegija püüd peab olema minna võimalikult täpselt vaadeldavasse hetke tagasi ja vaadata inimesi, sündmusi, tagajärgi selle perspektiivist. Siis näeme, et õigusi on rohkem kui üks. Kahjuks lahendatakse tülikas probleem, kus omavahel konkureerivad mitu tõde, liiga tihti sel moel, et ühte tõde lihtsalt eitatakse. Pole olnud! Näiteks: holokaust on väljamõeldis! Ka Klooga sündmusi on kahtluse alla pandud. Vikipeedias nimetatakse sealset veresauna koguni „väidetavaks"...

Ideoloogia filmis

Tagasi teemasse tulles, ka koonduslaagrite likvideerimise ja vangide hukkamise teema on juba Eesti filmikunstis läbi võetud, nt filmis „Pimedad aknad". Muidugi ilma eelpool kirjeldatud vastukõlata. Eesti NSV ja Eesti Vabariigi filmikunst on ideoloogilisel teljel üksteise suhtes absoluutselt vastandlikud, kuid seejuures on mõlemad objektiivsest tõest üsna võrdsel kaugusel.

Mõlema saavutusi ajaloosündmuste illustreerimisel iseloomustab vahest hästi sõna „plakatlikkus". See on kahetsusväärne. Vabaduse tingimustes võiks vabam olla, plakat võiks asenduda pannoo või lõuendiga. Sakslastel on juba ette näidata „Allakäik", venelastel „Kukulind".

Tagasi tules omaenda maitse-eelistuste juurde: ajaloo võikski mõneks ajaks rahule jätta, kuni üldsus ei ole valmis opereerima korraga rohkem kui ühe tõega. Seni võiks hoopis teha lihtsaid, kuid inimlikke, ehk ka teravmeelseid komöödiaid, päikselisi melodraamasid, kus inimesed otsivad ja leiavad oma elu mõtet, õnneliku lõpuga filme, kus kuri saab karistuse ja avanev optimistlik perspektiiv ärgitab vaatajat sama nägema endagi hallis igapäevaelus.

Eestlased ei pea tegema filme ülejäänud maailmale, lootuses, et keegi, näiteks Hollywoodis või Cannes'is märkab meie rahva hirmsaid kannatusi - mis ju ei ole nii hirmsad, võrreldes mõne teise rahvaga - ning tõttab meie kollektiivsele hingele lohutust ja kuulsust pakkuma.

Meie eesmärk ei pea olema oma ajalugu filmide näol muule maailmale nina alla toppida, veel vähem sellega Eesti koolilastele ajalugu õpetada. Ei! Miks peab maailm midagi teadma meie küüditamisest? Milleks! Me peaksime rohkem tegema filme, mis kõnelevad meist ja meile. Mitte filme, mis ei lase meil unustada mineviku paineid, vaid vastupidi, panevad meid need unustama!

Andrus Kivirähk on öelnud, et ta on hea meelega „Eesti rahva salakirjanik", nagu Oskar Luts. Pange tähele, meie armastatuimad filmid on samuti meie salafilmid: „Viimne reliikvia", „Kevade", „Mehed ei nuta". Me ei pea ennast maailmale tõestama, ei pea enda südamesoppe maailmale lahti dramatiseerima, ei, me peame seda tegema just iseendale.

Äkki siis tuleb vaataja ka lõpuks kinno ja toob Eesti filmikunsti natuke raha juurde.