Jaak Prozes: Soomeugri killustatud ilm

 (11)
Jaak Prozes: Soomeugri killustatud ilm
Foto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Soome-ugri hõimupäevade organisaator Jaak Prozes räägib soome-ugrilaste olukorrast ja ajaloost Eestis ning Venemaal. Keeli räägitakse küll rohkem, ent piiri taga soovivad soome-ugri rahvad jätkuvalt venelasteks saada.

Esimesed hõimupäevad toimusid juba 1928. aastal. On sul mingit aimu, millised need toona välja nägid ja mida seal toimetati?

Esimesed hõimupäevad, täpsemalt hõimupäev toimus Kalevala Päevaga sama ajal s.t. 28. veebruaril. Toona soome-ugri rahvaste esindajaid külla ei kutsutud ja tegelikult toonase NSVLiidu soome-ugri rahvastega organisatoorses plaanis ei suheldud. Hõimupäeva ajal oli populaarne pidada kõnehommikuid, mis toimusid kooli- ja vallamajades. Neid korraldati sadu. Koolides toimusid pidulikud aktused, mis olid pühendatud soomlastele ja ungarlastele. Keskseks ürituseks oli kontsert-aktus, näiteks teater Estonias. Üritus, mis toimus klassikalises vormis osalesid meie kultuuritipud, samuti vabariigi juhtkond. Väga tähtis oli tervituste saatmine Soome ja Ungari riigijuhtidele, haridus- ja kultuuriministritele. Püüti luua sellist ühist soome-ugri tunnet ja rõhutati hõimuaateid, rahvuslikku patriotismi.

Veel hiljem avati Liivimaal ka liivlaste rahvamaja-muuseum, pigem küll mingi koli täis ait. Linda Viiding andis mulle kunagi pildi, kuidas ta seisab selle trepil. Ometi kiusasid lätlased toona liivlasi ja soomeugrilased Venemaal olid päris hullus olukorras?

Läti riigi poliitika oli liivlastele hukatuslik, samas ei erinenud ta oluliselt meie rahvuspoliitikast, ehkki pean tunnistama, et meie 1925 aasta kultuurautonoomia seaduse tasandile lõunanaabrid ei jõudnud. Samas Eesti Vabariik. ei käitunud n.ö Narva jõe taguses Ingeris sugugi ingellikult. Püüd eestistada sealseid ingerisoomlasi, isureid ja vadjalasi oli täiesti olemas. On kurb tõdeda, et riigid ei näe väikestes rahvustest rikkust vaid näevad probleeme, tekitades hirmsat kahju kogu maailma rahvuste keele- ja kultuuripärandile. Venemaal 30ndatel toimunu on siuliselt võrdne rahvusliku genotsiidiga, repressioonide tagajärjel kannatasid väikerahvad tunduvalt rohkem ja see on alatu demagoogia kui väidetakse, et kõik kannatasid. Venemaa soome-ugri rahvaste esimese põlvkonna rahvuslik intelligents sisuliselt hävitati. Neist aastatest pärit hirmutunne ja alaväärsuskompleks püsivad siiani.

Seda arvesse võttes annab ju ainult imestada, et soomeugri väikerahvad on püsima jäänud. 1970ndate ja ka varasema teooria, mille kohaselt soomeugrilased rändasid siia Siberist lükkas ümber Kalevi Wiik. Professori üle visati kaua kurja nalja, eriti kurjad olid soomeugrilased ise. Kuni lõpuks geeniteadus tõestas, et Wiikil on õigus. Kuidas selle keele liikumise ja sugulusega siis asjad päriselt toimusid?

Keelesugulus ja geeniteadus ei pruugi ju sugugi seoses olla. Keelevahetus võib toimuda väga hõlpsalt ja ei eelda rahvaste rännet. Ilmselgelt on praegusel Loode-Venemaal toimunud puhas keelevahetus, ses usu ja võimu keel oli vanaslaavi hilisem vene keel. Mingid erilist migratsiooni või rännet lõunast põhja, mida varem arvati toimunud olevat, ei ole tegelikult toimunud. Vana-Novgorodi riik oli ilmselgelt soome-ugrilist algupära, kellele sai saatuslikuks Kiievi vallutamine. Liiga suur tükk ajas sedapuhku suu lõhki.

See, et meie keel ja teised soome-ugri ja samojeedi keeled on sugulaskeeled jääb aga faktiks, mida pole keegi ümber lükanud. Mitusada sõnatüve, mis mõjutavad meie mõtlemist ja maailmapilti lähendavad meid ning loovad aluse vägagi unikaalsetele koostöövormidele.

Korraldajad on öelnud, et hõimupäevad aitavad meil end suuremaks mõelda. Kuidas sellest aru saada?

Väikesed rahvad istuvad teatavatest mõttekapslites ja mõtlevad, et nad on väiksed. Ja kuna nad mõtlevad, et nad on väiksed siis ei juleta suurelt mõelda. See aga teeb väikesed rahvad nõrgaks ja altiks võõrmõjudele, mis võõrastest keeltest üle võetakse. Kui need võõrmõjud on liiga tugevad siis hakkab see lõhkuma meie rahvuslikke mõtteviise ja identiteeti. Keelevahetus ja selle järgi ise olemise ning enda riigi omamise tahe võib oluliselt nõrgeneda. Soome-ugri rahvastega teatava ühtsustunde loomine võimaldab võimsamat ajalugu ja laiemat kultuuriruumi, mis viib tõe ja õigusega Siberini välja. Koos meid on ju ikkagi 25 miljonit.

Räägi nüüd veidike, mis toimub selle aasta hõimupäevadel?

Hõimupäevade kandvamaks osaks on nagu ikka suured kontserdid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Samuti filmiprogramm Artises ja konverents Rahvusraamatukogus. Enda jaoks aga on kõige olulisemad soome-ugri rahvaste folklooriansamblite kontserdid koolides. Olen kindel et selline vahetu kontakt on kõige tähtsam.

Rein Sikk on ajanud kampaaniat, et disainida Soome-Ugri lipp. Kavandeid on igasuguseid, minagi saatsin ühe. Mis sa sellest lipundusest arvad?

Üldiselt soome-ugri rahvad ju pole eriti n.ö. lipurahvad. Lippudel puudub traditsioon ja nii me näemegi, kuidas viimase 10 aastaga on paljud Venemaa soome-ugri rahvad lippe vahetanud. Õigemini on küll lippe vahetanud nende autonoomsed vabariigid. Rahvuslipud aga puuduvad paljudel. Siiski on üldine tendents selles suunas, et ka Venemaa soome-ugri rahvad loovad oma lippe, sest tänapäeval on nii, et kui ikka lippu pole siis pole ka rahvust. Isiklikult arvan, et kindlasti võiks soome-ugri rahvastel olla oma lipp, samuti muu sümboolika. Peame leidma rohkem märke, mis meid ühendavad. Traagilisest ajaloost ju ei piisa …. .

Riigikogus on soomeugri toetusrühm, kuhu kuulub kõikidest toetusrühmadest kõige enam saadikuid – umbes kolmandik kõigist Toompea-istikutest.

Eesti seisukohast on oluline, et eestlased tunneks soome-ugri rahvaid ja toimiks soome-ugri rahvaste koostöö. Kahjuks peab tunnistama, et see koostöö on praegu liiga kitsastes rööbastes. Riigikogu liikmedki võiks oma mari, komi, udmurdi kolleegidel rohkem külas käija ja vastupidi.
Rohkem oleks vaja nii rohujuure diplomaatiat, kui ka kontakte kohalike omavalitsuste tasandil.

Ja võtame nüüd ette Venemaal elavad soomeugrilased. Palju neid veel üldse on – andmed räägivad ju päris kurba keelt, niiöelda laulu väljasuremisest. Lisaks igasugused tõprad nagu Marimaa president Markelov, Putini suur kamraad, kes ütles, et tema esimene ülesanne presidendina on aidata mari rahval igaveseks pääseda tüütust kohusest rääkida mari keeles. Et lobisegu köögis, aga sealt pole vaja välja ronida.

Praegustel andmetel, mis pärinevad Venemaa 2010 aasta rahvaloenduselt on seal soome-ugri keelte rääkijaid 1,5 miljonit. Võrreldes 2002 aastaga on vähenemine olnud 30 % ja kahjuks peab tunnistama, et soome-ugri keeli oskavad kõige paremini pensionärid ja algharidusega inimesed. Mis puudutab nendes keeltes rääkimist siis lisaks soovitas omaaegne Mordva haridusminister, et rääkigu oma keelt köögis ja teine soovitus oli tal veel: “lahkuge ajaloo areenilt tasa, ilma liigset kära tekitamata.“ Veel 1989.a. oli mordvalasi rohkem kui eestlasi. See lahkumine on olnud tõesti kiire ja tõsi, ka kära pole eriti tehtud.

Jaak, kust sa ise soomeugri pisiku said?

Minu pisik sai alguse sellest, et 1988.a. veebruaris istusin arhiivis ja avastasin, et koolides korraldati 30-ndatel aastatel hõimupäevi. Oli selline aeg, kus paljud tulid välja kas päris uute või vanade-uute ideedega. Leidsin mõttekaaslasi ja esimesed hõimupäevad said samal aastal teoks. Edasi sõbrunesin ühe marilasega ja sõitsin 1990.a. aprillis Marimaale, kus toimus „Mari Ušem“ – „Mari Liidu“ kongress. Minu kui ainukese eestlase kõne Mari Rahvusteatris toimunud kongressil lõppes viie minutilise aplausiga, mida tegi u 400 mari delegaati püsti seistes. Peale seda sain aru, et eestlane olla on midagi erilist, et eestlastel on tähendus mitte ainult maridele aga kõigile Venemaa soome-ugri rahvastele.

Eestlased tunnevad õnneks sugulasrahvaste vastu huvi, aga Venemaal, olen täheldanud, tihtipeale lausa häbenetakse põlisrahvaks olemist.

Eks ta kipub natuke nii olema. Siiski on siin muudatusi näha, päris selgele näiteks on suurenenud Mordvamaal ennast mordvalasteks pidavate inimeste arv. Selle taga võib olla sealse juhtkonna mordva identiteedi rõhutamine. Samuti on suurenenud põhjarahvaste arv, mida kahjuks küll saab pidada vaid sooviks saada sellest majanduslikku kasu. Mingil määral on soome-ugri keeli hakatud rääkima rohkem ka tänavatel, mis näitab, et oma rahvuse häbenemist on vähem. Siiski pole kuhugi kadunud soome-ugri rahvaste soov saada venelasteks, seda näitab asjaolu, et lapsevanemad ei soovi, et nende lapsed saaksid mingitki haridust rahvuskeeltes. Või see, et kõige suuremate soome-ugri keeltes ilmuvate ajalehtede tiraažid on natuke üle 5000. Aga samas näiteks mustlased soovivad vägagi olla marilased.

18-20. oktoobril toimuvad Soome-ugri hõimupäevad Tallinnas, Tartus ning Viljandis.