Jaak Prozes: Need võimsad soomeugrilased

 (61)
Jaak Prozes
Päevaleht/Pressifoto

Võimsad on need Venemaa soomeugrilastest väikerahvad — hante 29 000, mansisid 11 400. Kutsuvad oma pealinna Hantõ-Mansiiskisse maailma poliitikaelu vägevamaid: kohale saabuvad Euroopa Liidu suurriikide esindajad, 28. juunist aga soome-ugri maade presidendid.

Kes oleks võinud seda veel 50 aastat tagasi arvata? Nafta ja gaas teevad tänases maailmas imet, iseasi, kui palju sellest kohalikele hantidele ja mansidele kasu on. Aga nende käest ei küsita enam ammu, ja kui küsitaks, siis otsustataks ikka nii, nagu on kasulik handid ja mansid alla neelanud Vene riigile.

Suurriik on seda piirkonda võimsalt koloniseerinud. Handid ja mansid moodustavad Handi-Mansi autonoomse ringkonna rahvastikust vaevalt 2%. Kui kõrgemal tasemel otsustamiseks läheb, siis toimub see täiesti demokraatlikult. Lihthäälte enamusega otsustataksegi, sest teadagi — inimõigused on ühesugused nii handile kui ka venelasele. Venelasi aga on Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ligi miljon.

Nafta ja gaasi puhul võib Viktor Kingisseppa parafraseerides küsida: kellele vaesus, kellele rikkus? Paradoksaalsel kombel on õigus president Lennart Meril, kes 2000 Helsingis toimunud III soome-ugri rahvaste maailmakongressil ütles: „Venemaad ja Lääne-Euroopat kütab gaas ja nafta, mis tuleb hantide ja manside põlistelt asualadelt. Need on kõige rikkamad ruutkilomeetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende maapõue rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallandajaks.”

Vaevalt aga Venemaa ja Euroopa Liidu tippjuhtide kokkusaamisel hantidest ja mansidest räägitakse. Vaevalt räägitakse sellest, et handi mehe keskmine eluiga ei küüni 50 aastani; et nafta ja gaas reostavad looduse, mis sunnib põliselanikke loobuma traditsioonilistest elatusallikatest ja pöörduma linnadesse, kus paljud joovad end surnuks. Vaevalt räägitakse, et handi ja mansi keel kaovad 50 aasta pärast. Need teemad suuri mehi ei huvita, sest jutt käib globaalsest poliitikast ja suurriiklikest huvidest.

Meie aga peaksime olema tähelepanelikud, sest ilmaski ei või teada, mida tulevikus nafta ja gaasi nimel ohverdatakse. Ilmaski ei või teada, millal mäng üle meie peade käima hakkab –või äkki juba käibki. Nii võime ehk 50 aasta pärast samamoodi külalisi kutsuda nagu handid ja mansid, täiesti demokraatlikult… Kas siiski pole Hantõ-Mansiisk just omamoodi sümboolne paik selliseks kohtumiseks? Teades Venemaa sümbolilembust, pole siin midagi imestada.

Soome-ugri rahvaste koostöö ja selle koostöö üks tähtsamaid vorme — soome-ugri rahvaste maailmakongress — on iga korraga omandanud enam kaalu. Lõpuks ometi võtab sellest kongressist Eesti, Soome ja Ungari presidentide kõrval osa ka Venemaa president. Kahtlemata näitab see seda, et soome-ugri küsimus on riiklikult igati väärtustatud. See näitab ka, et soome-ugri riikide juhid mõistavad soome-ugri rahvaste koostöö tähendust ja vajalikkust, saades aru, et see on meie rahvusliku identiteedi üks tähtsamaid osi.

Maailmakongress — seekordne on viies — loob Eesti ja Venemaa presidendi kohtumise võimaluse. On hea, et see kohtumine toimub n-ö läbi soome-ugri prisma. See näitab, et mõlemad presidendid püüavad leida kaduma läinud usaldust, mis võiks olla edasise dialoogi ja teineteisemõistmise aluseks.

Venemaa suhtumine soome-ugri rahvastesse aga ei pruugi väga palju erineda suhtumisest naabritesse. Kui Venemaal toimub positiivne murrang suhtumises rahvusküsimusse, võivad ta suhted naabritega muutuda hoopis paremaks, mis avaks Venemaale mitugi ust Euroopas.