Jaak Leimann: Elame liiga uhkelt väikse riigi kohta
Ajakirjandusest jääb mulje, et asi on ikka väga halb. Kuidas teie Eesti majanduse tervist hindate?
Tervis on rahuldav. Ei ole midagi üllatavat. Tervise mõõdikud näitavad seda, kuidas tervis tegelikult on. Vahepeal oli seis üleblufitud ja kaunistatud.
See on reaalsus. Seda on enne olnud ja tuleb ka tulevikus.
Valitsus on siiamaani rõhutanud, et eelarve tasakaal on eluliselt tähtis, aga nüüd ei ole see järsku enam tähtis.
Tähtis on ta ikka, aga kui valitsusel muid ideid ole, on see paratamatus. Ma arvan, et tuleks ikkagi veel muid ideid otsida: tulusid suurendada, kulusid vähendada, võib-olla laenata.
Reformierakond ei taha sellest kuuldagi, aga IRL läheks maksualanduste kallale. On see ettevõtluskeskkonda silmas pidades mõistlik?
Mina ei arva, et tulumaksu üheprotsendiline alandamine igal aastal annab tohutu efekti — olukorras, kus samal ajal suurendatakse aktsiiside ja muude maksutõusude kaudu nagunii inimeste väljaminekuid. Muidugi võib sellest kontseptsioonist loobuda ja selle juurde tagasi tulla siis, kui ollakse võimelised selle realiseerimiseks.
Kelle süü see on, et jama on majas?
Olukord on kujunenud ajalooliselt: meil on selline natukene lihtsakoeline majandusstruktuur, mis on väga tundlik maailmamajanduse ja konjunktuuri muudatuste suhtes. Teine põhjus on muidugi see, et läksime pankade toel kaasa laenu- ja kinnisvarabuumiga. Seda on maailmas ennegi juhtunud ja juhtub veel. Me oleme selle mängu ohvrid.
Miks me siis ei võinud sellega kaasa minna. Peaminister lubas ju, et varsti kuulub Eesti Euroopa rikkamate riikide hulka.
No tema pakkus selle välja pikaajalises perspektiivis, kuigi see 15 aastat oli muidugi naiivselt lühike aeg. Kunagi me ju isegi võime jõuda selleni, aga mitte nii lühikese ajaga. Ja ega siis peaministri lubadust ei saa võtta puhta kullana, poliitikud lubavad ikka enne valimisi igasuguseid asju.
Millal me võiksime siis jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka?
Võib-olla ei jõua kunagi, aga võib-olla jõuame näiteks 30 või 40 aasta pärast. See on teoreetiliselt võimalik.
Olete olnud majandusminister kahes valitsuses. Missuguseid otsuseid teeksite täna, kui oleksite valitsuses?
Mina tegeleks veelgi kulude kokkuhoiuga. Me elame üle oma võimete, liiga uhkelt väikese riigi kohta. On palju võimalusi kulusid kokku hoida.
Teine võimalus on otsida lisatulusid. Tõstataksin ka laenuvõtmise teema. Kiitleme, et riigi laenukoormus on väga väike, aga ta ei pruugi nii väike olla. Oluliste investeeringute jaoks võiksime võtta laenu.
Aga mille arvelt eelkõige hoiaksite kokku?
Meil on kolm riigisadamat ja -laevastikku, me arendame korraga kahte suurt regionaalhaiglat, meil on ikka suur arv omavalitsusi, jne. Nii mõnigi ministeerium või amet muudkui laiendab, ehitab — need ei ole investeeringud, need on kulud.
Mida soovitaksite kujunenud olukorras inimesele, kes on harjunud elama palgast palgani, n-ö peost suhu?
Tuleb teha veel täpsem kulude eelarve igaks kuuks. Tuleb vaadata, mida saab ära jätta. Inflatsiooni tõttu lähevad teenused aina kallimaks, toit kallineb, korter samuti. Tuleb otsustada, missuguseid kulutusi on võimalik tegemata jätta. Teine võimalus on hankida lisatööd, lisasissetulekut. Ega siin mingit imet välja ei mõtle.
