Jaak Laidla: Ka Savisaarel on õigus privaatsusele
Nõukogude Eestis jõudis iga kuritegu, mille puhul miilits või prokuratuur kriminaalasja algatas ja asja uuris, alati kindla lahenduseni. Tänapäeval uuritakse ja uuritakse, aga tulemust ei ole.
Meie taasiseseisvumise ajast on seadusi väänatud ja keeratud ning muudetud termineid. Nii on kehavigastuste tekitamisest saanud uues redaktsioonis kehaline väärkohtlemine, huligaansuse asemel on avaliku korra rikkumine ja eks neid näiteid leiaks ju veel. Aga mis on selliste muudatuste mõte? Näib, et võimule pääsenud püüavad iga hinna eest vabaneda okupatsiooniaegsetest nimetustest ja terminitest ning teeks isegi seadused uueks, kui see vaid võimalik oleks.
Paljudes väärnähtuste ja isegi kuritegudena näivate sündmuste puhul käib algul hoogne uurimine ja rahvas ootab põnevusega, et mis saab edasi. Edasi saab tihti nii, et midagi ei saa.
Pean tunnistama, et Nõukogude Eestis võisid alati kindel olla selles, et igas kuriteos, milles olid miilitsa või prokuratuuri uurijad kriminaalasja algatanud ja teostati juurdlust või eeluurimist, jõudis see alati kindla ja seaduslikult põhjendatud lahenduseni. Igal Tallinna rajoonil oli uurimisosakonna prokurör, kes kontrollis täie ranguse ja põhjalikkusega kohtusse saadetavaid kriminaalasju, enne kui kinnitas süüdistuskokkuvõtte ja kriminaalasja kohtusse saatis.
Nüüd ei saagi aru, mis toimub, prokurörid ise teevad kõige suuremat praaki kriminaalasjade kohtueelsel menetlemisel. Menetlemise tähtaegu venitatakse suvaliselt aastaid ja siis leitakse, et polegi keegi süüdi või aegumistähtaeg on kätte jõudnud ja toimikut kohtusse saata ei saa. Raisatakse tohutult aega, maksumaksja raha ja tulemus ainult õõnestab õiguskaitseorganite autoriteeti, sest tulemust ei olegi.
Lindpriist paparatso
Eelneva valguses küsiksin aga seda, kuidas meie seadused reguleerivad paparatsode käitumist? Kas kaameramees käitus seaduslikult, kui luba küsimata (teadagi mis eesmärgil) linnapead jälitas ja pildistas? Kas meie seadused lubavad igaühel ja igal ajal linnapead jälitada, pildistada ja filmida sellepärast, et ta on avaliku elu tegelane? Igal avaliku elu tegelasel on ju ka privaatsust vajav eraelu puhkamiseks, või ei ole? Kas operaatoril oli antud situatsioonis õigus luba küsimata fotografeerida ja seejärel linnapea kõnet salaja lindistada?
Mäletame kõik, kuidas lõppes printsess Diana jälitamine paparatsode poolt. Mäletame ka suurt skandaali, kui Savisaart süüdistati salajases lindistamises. Kas siis nüüd, kui poliitilises võitluses on kellegi vastu vaja kompromiteerivaid materjale koguda, on seadused nii liberaalseks muutunud, et kõik vahendid on lubatud?
On täiesti mõistetav, miks Savisaar pildistamise peale ärritus, kuid mõistetav ei ole see, miks operaator salaja lindidtas Savisaare kõnet, mille ta oma inetu käitumisega esile kutsus. Mõistetav ei ole ka see, miks sellist materjali avalikustas Alari Kivisaar „Omakohtu“ saates? Kas eesmärgiks oli Tallinna linnavalitsuse, kui riikliku institutsiooni ja selle juhi autoriteedi ja väärikuse õõnestamine? Kellele on sellised saated kasulikud? Kas sellised saated kutsuvad rahvast oma kõrgeid riigiametnikke austama või põlgama?
Kas tõesti oli siin kõik seaduspärane? Eriti kui silmas pidada president Ilvese ja valitsusjuhi Ansipi pidevaid meeldetuletusi, et elame õigusriigis.
