Jaak Jõerüüt: Läti ja tema kihid
Kuivema ja niiskema mulla vaheldumisest nägi ta, kus oli elatud ja kus tuld tehtud. Jalgade all asus kultuurikiht kõiksugu telliskivitükkide, söeraasude, tinanööpide ja hobuseraudadega. Aga nad koos nendivad, et kultuurikiht nende jalgade all Soomes on ehk paarkümmend sentimeetrit paks, ent Eesti põllud võivad peita meetripaksust kultuurikihti.
Mõtlesin, kui ahvatlev oleks nüüd minna mõne Läti arheoloogi juurde ja kuulata, mida tema sel teemal ütleb. Aga las ta olla, jätame selle kujundiks, ärme seda väljenda sentimeetrites, öelgu meile lihtne loogika, et lõuna pool Eestit võiks ta paksemgi olla. Aga kas kõigis Läti nurkades?
Mida teab keskmine eestlane Läti erinevatest nurkadest ja nurgatagustest? Mida teab haritud eestlane läti keele päritolust? Mida teab Läti kohta päevalehte lugu kirjutav eesti ajakirjanik Läti inimesest? Eriti siis, kui ta on kohtunud vaid mõne juhusliku kerjuse ja paari pettunud kasiinokülastajaga ning nendega vesteldes oma tundeid üles kütnud. Või kahe poliitikuga, kes teadagi esindavad ennekõike oma leeri, olgu see parajasti opositsioon või koalitsioon.
Mida teab ennast kultuurseks pidav eestlane Läti kultuurikihtidest, olgu nad siis jalgade all maapinnas või mõtetes ja meeltes, paberil ja kõvaketastel?
Kas me oskame iseendale peegli ees ja kiiresti vastata lihtsale küsimusele: mis on Sinu jaoks Eesti? Igaüks võib järele proovida ja ma olen üsna kindel, et paljud kogevad üllatusi. Iseenda ees.
/---/
Meie küsimus on: kas teatakse, mis on Läti. Kui asi iseeneses ja kui meie igavene maismaanaaber?
2.
Poliitilised kihistused parlamentaarses demokraatias, mis Läti ju on, sõltuvad erakondadest ennekõike. Ma ei hakka siin targutama, mida ma ise arvan demokraatia väärastumistest laias maailmas ja üleüldse, ehkki see oleks väga ahvatlev omaette teema.
Läti erakondade puhul avaldab kõige rohkem muljet kaks silmatorkavat tunnust, mis mõlemad viitavad sellele, et erakondade süsteem või kogupilt ei ole kaugeltki valmis. Kõik käärib alles. Selgi kevadel on sündinud kaks uut parteilist kehandit. 2008. aastal sündis samuti kaks uut erakonda, millest kumbki pole suutnud end lõplikult näidata ega kehtestada ja millede kaugema tuleviku ennustamine oleks praegu äärmiselt tänamatu tegevus. Sama kehtib tänavuste uustulnukate kohta — ennustamine on võimatu.
Kuid tagasi kogupildi juurde.
Esiteks torkab silma, et vähesed ligi poolesajast registris olevast parteist annavad oma nime kaudu selge vihje, kus asutakse poliitilisel skaalal, kas selle või teise ääre pool või hoopis keskpaigas. Valdavalt on nimetused üldised, kohati lüürilised või ka paatoslikud.
Väike loetelu: Meie Maa, Rahva Üksmeele Partei, Isamaale ja Vabadusele, Läti Taasärkamise Partei, Läti Tuleviku Partei, Uus Aeg, Kodumaa Poolt, Kõik Lätile, Uus Keskus, Meie Lätile, Uued Demokraadid, Inimõigustest Ühtses Lätis, Läti Esimene Partei, Läti Tee, Ühiskond Teistsuguse Poliitika Jaoks, Kodanike Liit, Uus Läti.
Tõsi, mõned identifitseerivad end vasakul, sotsiaaldemokraatia või sotsialismi abil, mõned on rohelised, mõned rõhuvad maaelule ja talunikele, ning on ka selgelt kohaliku suunaga erakondi, mille nimes on mõni kohanimi nagu Jūrmala, Daugavpils, Ventspils, Liepāja või Rēzekne, aga ka regionaalseid nagu “Latgale rahvas” või “Tukumsi linnale ja maakonnale”.
Teiseks tunnuseks on tõsiasi, et erakonnad moodustavad rühmitusi ja tegutsevad kas rühmituse koondnime all nagu viie komponendi summa “Poliitiliste parteide ühendus Üksmeele Keskus” või “Roheliste ja talunike liit”, mis koosneb kahest erakonnast. Või erakondade paarisrakend, mis ka esineb paarisnime all nagu Partei Läti Esimene Partei / Läti Tee. Siinkohal on oluline rõhutada, et tegu ei ole marginaalsete rühmadega, vaid kõik kolm nimetatut on üsna jõuliselt esindatud parlamendis, Saeima’s.
/---/
3.
/---/
Läti majanduse karmist seisundist aga on parajasti kõik teada. Eestis on sellest viimastel aegadel kõige rohkem kirjutatud ja räägitud alati, kui Lätist on kirjutatud või räägitud.
Teine impulssteema on olnud Läti presidendi Valdis Zatlersi kahepäevane riigivisiit Eestisse aprillikuus, millest ja millega seoses süveneti naabri poliitikasse, ja ka igapäeva muredesse ning rõõmudesse tavalisest enam.
Muudest Läti poliitikute või kõrgete ametnike visiitidest Eestisse, samuti Eesti vastavate isikute visiitidest Lätisse, ehk kõigest sellest, mis annaks teoreetiliselt ainet kirjutada naabrite teemadel midagi, analüüsida, vaadelda, kirjeldada, on siiski Eesti pressis suhteliselt vähe juttu. Ajendeid on, pealehakkamist vähevõitu. Ma ei tea, kas on vaim valmis ja liha nõder või vastupidi. Aga Lätis kirjutatakse ja räägitakse Eestist rohkem kui vastupidi.
Ühest küljest on see isegi mõistetav, et ei hakata kinni just igast sündmusest, igast võimalikust ajendist, sest seda asjalikku ja hädavajalikku, mis kahe riigi ja rahva vaheliste ad hoc kontaktide ja püsivate suhete käigus tegelikult toimub, on väga palju, üllatavalt palju.
Ma jään kordama oma veendumust, et vastastikku peaks olema pealinnades vähemalt üks mõne suure ajalehe või meediakanali ajakirjanik. See pole turustrateegia küsimus, see on rahvuskultuuride ja riigiturvalisuse küsimus, aga muidugi ka tuleviku kindlustamise küsimus.
Majandussurutis, kriis, langus või mis sõna keegi sel kevadel kasutama on harjunud, see nähtus on paljastanud üsna selgelt, kui väikesed on kolme Balti riigi majandussituatsiooni erinevused võrreldes sarnasusega. Tuleb vaid vaadata pikemal ajateljel liikuvaid graafikute trendikõveraid ja diagrammide tulpasid – Eesti, Läti ja Leedu käituvad suures plaanis enamasti nagu rahvatantsijad, samm käib samas taktis.
Kui staadionitribüüni tagumisest reast vaadata alla murule, siis tundub, et isegi põlvetõste on täpselt ühekõrgune. Kui lähemale minna, no siis paistab muidugi, kellel on kingapaelad lahti läinud, kellel sokikannas auk ja kelle kõrvade taga niriseb ohjeldamatu higi.
/---/
4.
Kui nüüd järsult selg pöörata päevapoliitikale ja nädalamajandusele — just selliseid elunähtuste põgususele vihjavaid fraase kõik praeguse maailma tendentsid näivad toetavat –, siis tahaks vähemalt markeerida mõnesid kihte, ilma milleta Läti mõistmine ja tundmine on võimatu.
/---/
Siit liigub mõte loomulikku rada pidi vanade tuttavate märksõnade juurde. Baltisakslased, Liivimaa, mis vanasti ühendas suure osa praeguse Eesti lõunapoolsest alast ja suure osa praeguse Läti põhjapoolsest alast. Ehk siis jutt läheb meie ühiste juurte teemale. Neid on rohkem ja need on sügavamal, kui teab praegune keskmine kooliõpilane või keskmine tudeng nii Lätis kui ka Eestis.
Nüanssidest ma üldse ei räägi, kuid isegi Liivimaa olemust ja haaret meenutatakse liiga vähe. Sedagi lihtsat tõde, et Riia oli suure osa eestlaste jaoks ajaloolises mõõtkavas alles hiljuti kohalikuks pealinnaks, selleks, mida moodsas keeles nimetatakse tõmbekeskuseks.
Või kui paljud enesekesksed tarkpead mõlemal pool piiri teavad, et see merekool, mille asutajate hulgas oli üks Läti rahvuslikest suurkujudest Krišjānis Valdemārs ja mis asub praeguse Läti pinnal, lätikeelse kohanimega Ainaži, et see on meile ikka olnud Heinaste merekool, kuulus, ajalooline, asutajate hulgas laevaehitajate ja kaptenite Veidede perekond, ja et seal on oma koolituse saanud ka suur hulk Eesti meremehi. Et see on üks ühise mineviku maa- ja meremärk.
Lutsi ja leivu keeltest aga tuleks kõnelda juba hoopis kitsamas ringis. Või sellest, milline oli vanasti üsna suurel mereäärsel alal elanud soome-ugri rahva liivlaste saatus, kuidas nende keel mõjutas tänapäeva läti keelt, et liivi keel on ühenduslüli üsnagi erinevate keelte eesti ja läti vahel.
Ja muidugi inimesed. Jutt pole ainult mütologiseerunud (või mütologiseeritud) Kristjan Jaak Petersonist. Viimase aasta jooksul on õnneks ilmunud kaks erineva iseloomu ja erineva tasemega koguteost: “Eestlased Lätis” ja “Sinu, minu ja meie Riia”. Nende põguski läbiuurimine annab aimdust, kui palju ja mis põhjustel eestlasi lühemat või pikemat aega Lätis sündis, elas, töötas või õppis. Kirjanik August Kitzbergist diplomaat Ernst Jaaksonini, Tartu rahu tegijast Jaan Poskast rektori ja peapiiskopi Johan Kõpuni.
/---/
6.
/---/
Aga lõpetuseks meenutan oma lätlasest sõbra inimlikke sõnu, vastust mu küsimusele, mis on tema jaoks Läti, mis talle kõigepealt meelde tuleb. Ja täiendan neid.
Läti mererand, lai, liivane ja lõputu. Daugava jõesaar Ķīpsala, keset Riiat, selle lopsakad õitsvad sirelipõõsad, vanad puumajad sel saarel ja ka Pārdaugavas (ehk Riia Ülejõel). Gauja ja Salaca jõe kõrged kaldad, Araiši vana puuloss. Kuramaa porgandikook sklandrausis. Läti Raadio Koor. Metsikute iiriste puhmad selle jalgrattatee ääres, mis viib Riiast Jūrmalasse. Proosafestival. Kohupiima plaadikook rosinatega. Luulepäevad. Suitsetatud karpkala. Filmifestival Arsenāls. Sõbrad.
Käesolev artikkel kuulub sarja, mis toob Delfi lugejani valiku Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklitest.
