Jaak Allik: kui Lennart Meri oleks veel täna president, seisaks EKA kaubamaja kõrval ja võidusammas oleks teistsugune

 (66)
LENNART MERI; TARJA HALONEN
LENNART MERI; TARJA HALONENFoto: Priit Simson

Lennart Meri oli kahtlemata kõige värvikam ning rahvusvahelisel areenil kõige tuntum eesti poliitikategelane viimastel aastakümnetel.

Ta oli mees, kes elas täiejõulist loomingulist elu, sõltumatult ühiskonnakorrast, kuid muidugi targalt arvestades reaalsete võimalustega ning sellega, et inimesele on antud vaid ühekordne elu ja oma sünniaega ei saa keegi valida. Nõukogude ajal polnud ta dissident ega sahtlikirjutaja, vaid jõudis Eesti Kirjanike Liidu välissekretäri nomenklatuurse ametipostini ning ENSV teenelise kirjaniku tiitlini. 1985. aastal sai Lennart Meri ENSV riikliku preemia. 

Tema raamatuid/fantaasiaid lugesime me suure huviga, nagu nautisime tema filmidokumentalistikat. Olude muutumisel ärkasid Lennartis poliitiku ja diplomaadi geenid. Ta oli aktiivselt tegev 1. ja 2. aprilli 1988. aasta loomeliitude ajaloolise ühispleenumi ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

Mäletan, kuidas pärast pleenumit, 3.aprilli õhtul, kutsus ta omale külla Mikk Mikiveri ja minu ning me arutasime Pilviku tänaval pikkade öötundideni äsjatoimunut ning püüdsime prognoosida tulevikku nii lähimate päevade, kui kaugemate aastate lõikes. Meri osales ka rahvarinde sünnis ning just Edgar Savisaar tõi Lennarti suurde poliitikasse, usaldades talle 1990. aastal välisministri ametikoha oma valitsuses. 

Seotud lood:

Vabariigi presidendina oli Merile omane peremehetunne ja ligipääsetavus. Ta tundis muret ning vastutust tõepoolest nii suurte kui väikeste asjade pärast, mis riigis juhtusid. Omamata täitevvõimu näitas Meri oma suhtumist ning seisukohti selgesti välja nii oma kõnedes, meediareageeringutes kui ka praktilises osalemises. 1992-1995 olin poliitikast eemal ning tegutsesin „Ugala“ kunstilise juhina. Vaatamata sellele oli mul au teda korduvalt külastada, sest küllap tahtis ta oma mõningaid mõtteid kontrollida ja huvitus ka minusuguse inimese arvamusest. 

Töötades 1995-1999. kultuuriministrina olid presidendi pikad telefonikõned üsna sagedased. Teinekord põhjustas neid mõni ajaleheartikkel või ka esmapilgul tühine avalik sündmus. Hindan äärmisel kõrgelt presidendi toetust kultuuri-ja haridusministeeriumi lahutamisele, mida ta väljendas ka oma saabumisega kultuuriministeeriumi taasavamisele 2. jaanuaril 1996. aastal. Kuna ta teadis, et kuulun peaminister Tiit Vähi lähiringi, leidis ta omapärase mitteametliku suhtluskanali Kadrioru ja Toompea vahel ning mõnda aega olid presidendi sisenõuniku Rain Rosimannuse visiidid Suur-Karja tänavale üsna tavapärased, meeldivad ja viljakad.

Mõeldes sellele, mida on tänastel poliitikutel Lennart Merilt õppida, siis peamiseks loengi seda peremehetunnet. Vabariigi president ei saa olla Kadriorgu sulgunud ning peaminister ei saa olla vaid valitsuskabineti eesistuja. Asi pole mitte ainult selles, et rahvas vajab Isa ning eetilist õpetajat. Asi on tõesti selles, et riik vajab peremeest, kelle sõna maksab ja kelle soovitusi on lihtsalt võimatu ignoreerida. Vajab inimest, kes keerulistes vaidlustes ütleks välja oma selge suhtumise ning ma olen kindel, et kui Lennart olnuks president kauem, siis täna seisaks uus kunstiakadeemia hoone kaubamaja kõrval ja küllap oleks vabadussammas ka teistsugune.

Mäletan, kuidas Meri tegi katse mitte vabastada ametist kolme Laari valituse ministrit ning nimetada nende asemele inimesed, kellesse tal usku polnud. Ruttu tehti selgeks, et presidendil pole põhiseaduslikku alust sellesse küsimusse sekkumiseks. Siis tuli ta riigikokku ja kirjutas parlamendi ees demonstratiivselt alla nende ministrite määramisele, hinnang toimuvale oli kõigile selge. Samuti käitus hiljuti ka Läti president Berzinš, lükates tagasi kolm võimupartei peaministrikandidaati, kuni lõpuks leiti temale sobiv isik (kes sel hetkel polnud koguni erakonna liigegi).

Meri tundis, et see on tema rahvas, tema riik ja tema valitsus ning jäi oma formaalsetegi otsuste eest kandma kaasvastutust. Seda sain ministrina tema üsnagi emotsionaalsetest reageeringutest nii mitmelgi korral aru.

Minu viimane kohtumine Lennartiga toimus 2005. a juulis Viinistus „Põrgu Wärgi“ esietendusel, kui ta polnud enam president ja oli juba üsna haige. Läbi rahvahulga tuli ta otse minu juurde selleks, et avaldada kaastunnet minu ema hiljutise surma puhul. Oli selge, et poliitiliselt ei saanud Meri tunda lahkunu suhtes erilist sümpaatiat. Ta surus kätt ja ütles lihtsa lause: „Ema on alati ema“.

Selles žestis avaldus minu jaoks veelkord Lennart Meri inimlik suurus ja see tunne jääb minusse alatiseks.