Jaak Aaviksoo: rohkem julgust ja enesekindlust!
Millised on suurimad probleemid, mida esmajoones tuleks lahendama hakata?
Jaak Aaviksoo: Pikas perspektiivis on meie suurim probleem see, et üle 30% tööealisest elanikkonnast ei oma mingisugust kutsealast ettevalmistust. Neil on raske tööd leida ja läheb veel raskemaks, sest nõudmised töötajale kasvavad. See on ka ühiskonnale raske, sest takistab majanduslikku edenemist.
Eesti riik ei kuluta haridusele sugugi vähe, parimatel aegadel isegi kuni 7% SKP-st ja seda on ka maailma mastaabis silmapaistvalt palju. Lisaks toetused erasektorilt. Kuid alati ei oska me seda raha õigesti paigutada – kui kaks naabervalda ehitavad konkureerivaid koolimajasid, et meelitada oma gümnaasiumi olematuid õpilasi, siis kuluvad miljonid kroonid mõttetule konkurentsile.
Uuringud näitavad, et Eestis on nii õpilased kui ka õpetajad õnnetumad kui teistes riikides. Kas viga on meie haridussüsteemis või ühiskonnas laiemalt?
Nõukogude ühiskonnast tulles olid meie unistused, ootused ja lootused arusaadavalt väga kõrgel. Hakati võidu jooksma, edukas olemise kultus muutus väga kitsapiiriliseks ning võitjaid oli seetõttu väga vähe. Arvatakse, et võistleme nagu spordis, ning kui medalit ei saa, oleme läbi kukkunud ja õnnetud. Kõik ei saa olla number ühed, õnnelikkuse ja rahuloluni jõuame siis, kui igaüks jõuab oma isikliku tipuni. Ei ole mõtet võrrelda ennast Einsteini või Mozartiga ning kurta vähese rehkendamis- või lauluoskuse üle. Kui võrrelda ennast iseendaga eile või üleeile, on õnnelikke inimesi rohkem.
Pärast majanduskriisi muutus meie ühiskond küpsemaks. Enne võis õpetaja panna ennast üle tee asuval ehitusel kirja ja saada seal mitu korda rohkem palka kui õpetajana töötades. See ei ole normaalne ja need ajad ei tule tagasi. Õpetajaamet on stabiilne, vajalik ja peaks rõõmu pakkuma. Usun, et koolivõrgu korrastamine aitab lahendada ka palgaprobleemi. Soomes on nii ja miks ei võiks olla ka meil.
Milline on aga meie ülikoolide õppejõudude tase?
Kui üldhariduses on õpilaste arv langenud 300 000 pealt 200 000 peale, siis tudengite arv on üle kolme korra kasvanud: 20 000-lt 70 000-le. Nõukogude aja lõpus oli Eestis alla 150 professori, nüüd on neid üle 500. Meil on silmapaistvaid ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi õppejõude, kes võiksid õpetada igal pool maailmas, kuid keskmine tase on selle arvu suurenemise tõttu kindlasti kannatanud.
Rahvusvahelise kogemuse vähesus on meie majandusliku ja sotsiaalse edenemise suurim pidur. Raamatute lugemine on tore (kui sedagi tehakse), aga vaja on vahetult tunnetada, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Skype’i oskasime küll ise teha, aga müüsid ja suure raha võtsid vahelt teised. See ei ole vaid hariduse, vaid kogu ühiskonna probleem.
Kas ülikooli sisse saada on liiga lihtne?
Olen kuulnud ütlust, et Tartu ülikooli on raske sisse saada, aga veel raskem on sealt välja kukkuda... Ma ei arva, et ülikooli pääsemine peaks praegusest raskem olema – kui mõni noor tuleb koolist, kus polnud näiteks korralikku keemiaõpetajat, ei pruugi ta kõrge lati tõttu ülikooli sisse saada, samas võib ta aga ikkagi väga võimekas olla. Õppida peaks aga ülikoolis palju raskem olema, see aitaks ka õnnekütte eemal hoida. Kõrgkool ei peaks olema koht, kus lapsepõlve kümne aasta võrra pikendada. Praegu motiveerib raha „surnud hingi” hoidma ja eksamitest läbi vedama. Tahaksin, et õppejõud oleksid edaspidi sellest kuklasse hingava raha lõhnast vabad.
Mida teha teisiti, et nii õppimise kui ka õpetamise tase tõuseks?
Nii üliõpilased kui ka õppejõud võiksid olla palju nõudlikumad, julgemad ja enesekindlamad, sest tööandjate nõudmised kasvavad iga päevaga Evalveerimised, atesteerimised jms küll toetavad kvaliteeti, aga lõpuks otsustab pagari töö kvaliteedi ikka see, kas tema saia ostetakse või mitte. Ja kui enam ei osteta, peabki ta küpsetama parema saia. Kõrghariduse kvaliteeti tõstab eelkõige tööturg. Kui kõik lõpetanud üliõpilased valikuta ja diplomit uurimata tööle võetakse, on raske kvaliteeti tõsta. Kui tööandjate nõudmised on kõrged, siis saadakse aru, et igast diplomist on vähe ning kvaliteeti on ka vaja.
Teisalt, koolijuhid ja õpetajad võiksid natuke rohkem seljad sirgu lüüa ja olla uhked selle üle, mis tehtud. Meil on vedanud, Rootsi ajast saati on rahvaharidusele loodud korralik vundament, rahvuslik ülikool saab peatselt saja-aastaseks ja PISA testides annavad meie õpilased silmad ette meist palju vägevamatele. Täname kõiki, kes on sellesse oma panuse andnud.
