Jaak Aaviksoo: Bologna süsteem on tulnud, et jääda
Tööturg nõuab kõrgharidust
Ühelt poolt nõustun oma akadeemiliste kolleegidega, kui nad tänapäeva „kiirküpsetatud” lõpetanuile ja nende koolitusele hinnangut andes kriitilised on. Kitsalt akadeemilisest vaatenurgast on neil õigus: füüsikuks, bioloogiks, psühholoogiks või mõne muu ilusa akadeemilise eriala haritud esindajaks saamiseks sobis omaaegne „hea Saksa süsteem” paremini. Aga tänapäeva ühiskonnas on vajaduste skaala laiem ja dünaamilisem. Ülikool ei saa enam olla üksnes elitaarne akadeemiline ettevõtmine, vaid peab kohanema laiema sotsiaal-majandusliku masinavärgi nõuetega. Elule avatud kõrgharidus on edukam, konkurentsivõimelisem ja „parem” kui sissepoole suunatud, üksnes akadeemilistele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium.
Kõrgkooli soovib minna juba kaks igast kolmest keskkoolilõpetajast, ja tore on. Aga nende ettevalmistus ei saa seejuures olla sama kui olukorras, kus ülikoolis õppis iga kahekümnes. Nende tulevased töökohad on hoopis teised, sealhulgas sekretäri ja remondimehe, sotsiaaltöötaja ja huvikonsultandi ametid. Ja mitte ainult Eestis. Peame kõik olema valmis keskealise või vanemanagi uuesti kõrgkoolipinki istuma ja lisaks olemasolevale bakalaureusekraadile hoopis uuel erialal magistrikraadi lisama. Pole oluline, kas teeme seda enesetäiendamise ajel või tööturu survel.
Euroopa koer on suurem kui Eesti oma
Bologna reform on suur samm õiges suunas Euroopa kõrghariduse üleilmse konkurentsi tõstmise teel. Olen olnud osaline selle reformi tutvustamisel ja modifitseeritud juurutamisel paljudes Aasia aga ka Lõuna-Ameerika riikides ning tean, et kasutatud alusprintsiibid on universaalsed ning määravad kogu maailma kõrghariduse arengut eelseisvail aastakümnetel. See lähenemine sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist. Ometi oleks alusetu ja rumal arvata, et meil on selle süsteemi juurutamisega kõik hästi. Ei ole.
Bologna süsteemi keskne idee ei ole nominaalsete kolmeaastaste bakalaureuse- ja kaheaastaste magistriprogrammide kohustuslik juurutamine, vaid üle Euroopa võrreldava kõrgharidusstruktuuri kujundamine. See peaks tagama diplomite võrreldavuse, aga samuti aitama kaasa üliõpilaste suuremale liikuvusele nii riikide vahel, ülikoolide vahel riikide sees kui ka lähedaste erialade vahel. Kõik kokku peaks paindlikult vastama kujuneva üleeuroopalise tööturu vajadustele.
Kogu selle süsteemi juures on aga üks oluline eeltingimus: programmide funktsionaalne võrreldavus peab olema sisuline, mitte formaalne. Siia ongi koer maetud! Nii Eesti kui ka palju suurem Euroopa koer.
Akadeemiakesksetele ülikoolidele ja erialakesksetele õppejõududele ei ole see ülesanne tihti osutunud jõukohaseks. Osalt seetõttu, et neil puuduvad teadmised tööturu tegelikest vajadustest, mida raskendab ka tööandjate kohatine suutmatus oma vajadusi (rääkimata tulevikuvajadustest) kirjeldada. Teisalt ei luba erialakeskne mõtlemine alati näha ja mõista vajadust laiemapõhjalise hariduse järele. Akadeemikutel on kalduvus enesesarnaste kloonimiseks, aga see ei pruugi olla ühiskonna parimates huvides.
Bologna süsteem on tulnud, et jääda ning kogu meie ühiskonna parimais huvides on seda meie laiemate huvidega sobitada ja ühitada. See saab sündida vaid kolmnurgas üliõpilane-ülikool-ühiskond ja selle väljundiks peaksid olema ühiselt kokkulepitud programmide sisulised õpitulemused ja nende saavutamine. Sinna on veel palju maad minna, aga jõuame kiiremini kohale, kui suuname Bologna süsteemi kritiseerimisele kuluva energia konstruktiivsele koostööle sisuliste eesmärkide nimel.
