Vastavalt jäätmekäitlusseadusele kuuluvad abordi jäätmed käitlemisele nagu bioloogilised jäätmed — need ei lähe kunagi olmeprügi hulka.

Rasedust võib katkestada kuni 12. rasedusnädalani. Meie haiglas toimub see ligikaudu 90% juhtudel vahemikus 6–9 rasedusnädalat. Samuti on meil 2/3 abortidest medikamentoossed — selle meetodi puhul toimub raseduse katkemine sageli üldse kodus. Aborte teostatakse kõigis günekoloogilistes raviasutustes ning samal viisil käituvad minu andmetel kõik haiglad.

Abordi käigus eemaldatava loote näol ei ole tegemist nakkusohtliku bioloogilise jäätmega, sest kõiki rasedaid uuritakse enne katkestamist infektsioonidele. Ka instrumentaalsel raseduse katkestamisel selles suuruses mingit silmale eristatavaid loote struktuure näha ei ole — tegemist on püdela massiga, mis meenutab verehüübeid. See kogutakse vastavasse konteinerisse, mis pärast töötlemist üldjuhul utiliseeritakse kanalisatsiooni kaudu.

Ainult suure raseduse katkemisel (iseeneslik abort pärast 12. nädalat — toimub sageli kodus; või siis abort meditsiinilistel põhjustel — sageli põhjuseks eluks sobimatu väärareng) võib eristada loodet või loote kehastruktuure. Sellisel juhul kogutakse loode eraldi kokku ning tähistatakse bioloogilise jäätmena, nii nagu platsentagi pärast sünnitust. Jäätmekäitleja peab tagama nende utiliseerimise vastavalt reeglitele.

Alates 22. rasedusnädalast selgitavad patoloogid kõigi surnud laste puhul surma põhjused välja. Seejärel toimub tuhastamine või maetakse lapsed perekondade poolt. Väide, nagu võiks prügimäel näha aborteeritud loodete või laste jäänuseid, on täiesti absurdne.

Samas, probleem on olemas ja selle peaks lahendama riik. Kehaosade utiliseerimiseks ja nakkusohtliku materjali käitlemiseks peaks olema krematoorium.