Ivo Rull: Riigikogu kummitab templi kuvand
Riigikogu mainet kujundavad mitte ainult selle koosseisu 101 liiget, vaid kõik poliitilises elus osalejad. Silver Meikari poolt USA saatkonnale antud info vikilekke kaudu teame, et peaminister Ansip soovis juba 2007. aastal oma siseringi abil muuta riigikogu tahtejõuetuks templiks. Tuleb tõdeda, et Ansipil ja tema meeskonnal on see ka teatud määral õnnestunud. Aga tuleme templi kuvandi juurde hiljem tagasi.
Teine oluline institutsioon riigikogu töö hindamisel on president. Toomas Hendrik Ilves pole küll olnud parlamendi suhtes sedavõrd kriitiline kui oli näiteks president Lennart Meri. Aga temagi on jätnud välja kuulutamata mitmeid seadusi (nn “pronksiöö” seadus, saadikute palgaseadus, monopolide vastane seadus, linnaosade seadus, kaitseväeteenistuse seadus, keelatud rajatise kõrvaldamise seadus jmt). Iga välja kuulutamata jätmisega, olgu selle põhjused kui tahes formaaljuriidilised, on avalikkus saanud signaali, et riigikogu on teinud praaki.
Kolmandaks tuleb tõdeda, et riigikogu institutsioonina pole osanud meediaga normaalselt suhelda. Jah, Jaan Kundla ühes oma majoneeside ja “värdjatega” tuleb lugeda igasse kollektiivi paratamatult sattuvaks ullikeseks. Aga hoopis teine teema on Riigikogu spiikri võimetus avalikkusega arusaadavalt ja usaldusväärselt suhelda.
Riigikogu spiikri ehk parlamendi kõrgeima kõneisikuna ei osanud Ene Ergama 2008. aastal rahvale adekvaatselt selgitada kuluhüvitiste teemat. Toona hakkas ta hoopiski "Aktuaalse Kaamera" otse-eetris küsimusi esitavat uudisteankrut solvama. 2010. aasta lõpus aga nimetas spiiker Riigikogu kõnetoolist juba oma kolleege “idiootideks”. Mis iganes tulemuse IRL eelolevatel valimistel saab, tuleks parlamendi maine huvides neil Ene Ergma haamritööst loobuda.
Tegelikult on meie parlament teinud rasketel aegadel päris head ja tulemuslikku tööd. On peetud karme ööistungeid ja kogunetud erakorralistele istungitele ebapopulaarseid otsuseid langetama. Kärped viid läbi nõnda, et koalitsioon suutis esmakordelt lähiajaloos hoida valitsust ametis valimistest valimisteni. Selle eest saadikutele täielik respekt!
Uue positiivse arenguga võib märkida parlamendi päevakorda riiklikult tähtsate küsimuste arutelude toomist. Kuigi need mõttekojad on olnud väga kõikuva tasemega, on siiski tervitatav parlamentaarse foorumi avamine laiemateks debattideks kui lihtsalt mõne muutmise seaduse muudatuste muutmise eelnõu menetlus seda võimaldab.
Nüüd siis veel kord templist, efektsest ja seega hästi kleepuvast metafoorist. Tõepoolest, reformi, IRLi ja sotside kolmikliidu ajal langetati kõik olulised otsused esmalt koalitsiooninõukogus ja seejärel vormistati riigikogus. Kuid olukord muutus kardinaalselt pärast sotside valitsuse koosseisust väja kärpimist. Siis pidi vähemusse jäänud valitsuskoalitsioon tegema parlamendis mitmeid kompromisse ja diile. Neist kõige kurikuulsamad olid Strandbergi poolt deponeeritud roheliste häälte “ostmised” keskkonna kaitseks ette nähtud eelarveridade jõulise suurendamisega. Aga räägiti ka teistega läbi ja räägiti ära – näiteks endine rahvaliitlane Tarmo Mänd Reformierakonna liiikmeks.
Igal juhul pole kahel viimasel aastal saanud valitsus automaatselt arvestada kõikide oma algatatud eelnõude parlamendi poolt seadusteks vormistamisega. Ning kõige lõpuks, vahetult valmiste eel näitas riigikogu valitsuskoalitsiooni üks osapool koguni teravaid hambaid, hääletades menetlusest välja valitsuse esitatud nn ametnike looritamise seaduse eelnõu.
Lahkuva riigikogu maine ja usladusväärsuse langus on ehk õppetunniks peagi ametisse astuvale uuele koosseisule. Seadusi ei pea mitte ainult asjalikult menetlema, vaid seda asjalikkust ka avalikkusele jõuliselt välja näitama.
Autor on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.
