Ivo Rull: (Poliit)broiler toidab enam kui jaanalind
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
(Karl Ristikivi)
Rahvaliit soovib peaministriks Jaan Tootsi, kes oli muuhulgas ka Indrek Tarandi sponsoriks eurovalimistel. “Vabatmees” Eerik-Niiles Kross tahab saada siseministriks! Muusikud InBoil, Mait Maltis ja Siiri Sisask on juba seadnud üles oma kandidatuurid Riigikokku… Ja see kõik on alles algus, sest lõplikult lüüakse valimisnimekirjad lukku 20. jaanuaril.
Mis küll sunnib muidu asiseid inimesi astuma valimiskampaaniasse ehk avalikkuse väga karmi kohtupinki? Seda enam, et juba puht matemaatiliste seaduspärasuste tõttu langetatakse enamikule neist 6. märtsil otsus – ei osutunud valituks.
Enamik üksikkandidaate või roheparteilaseks maskeerunud “vabatmehi” vastab midagi stiilis, et neile on kõrini erakondade poliitbroileritest ja vähesest diskussioonist. Okei, ilmselt tõesti ilmestab üksikkandidaatide ja “vabatmeeste” osalus valmiskampaania retoorikat. Kuid samas peaksid eriti “vabatmehed” silmas pidama, et neid endid käsitleb ukse nimekirja avanud partei lihtsalt paabulindudena, kes peavad selle erakonna mutta langenud mainet turgutama.
Olen kaugel arvamusest, et meie tänased erakonnad toimivad ideaalselt. Kuid vähemalt kolmes parlamendierakonnas – IRLis, Sotsiaaldemokraatlikus Parteis ja Reformierakonnas – toimib sisedemokraatia, käib kohati väga äge diskussioon ning toimib ka erakondlik distsipliin. Öeldagu viimase kohta mida iganes negatiivset, on see siiski üks demokraatia nurgakividest. Mis tagab näiteks pärast parteisisesel hääletusel enamuse saanute poolt vähemusse jäänute tolereerimise ja samas vähemuses olijate poolt langetatud otsuse aktsepteerimise.
Seda, mida tähendab erakondlike demokraatiareeglite eiramine, näitasid meile veenvalt rohelised oma lõppeval parlamendiperioodil. Nende juhatuse valimised päädisid kohtus käimistega, kus üks leer sai teise üle võidu Peeter Jalaka sõnul vaid suli tehes.
Ilmselt paljud erakondades pettunud loodavad üksikkandaatidelt uut lähenemist ja uutmoodi käitumist. Paraku tuleb neil taaskord pettuda, sest ilmselgelt on üksikandidaadil poliitikas olemas paljud erakondade miinused (näiteks võib üks persoon kiiremini korrumpeeruda kui erakond), kuid puuduvad paljud erakondade plussid (näiteks võime olulisi otsuseid seadusteks vormistada).
Tasub üheksa korda kaaluda, kas üksikkandidaadist või “vabatmehest” poliitiline jaanalind on ikka parem valik kui mõni erakond ühes oma paljukirutud poliitbroileritega.
Minu meelest on jaanalinde küll ilus vaadata, aga broileril on oluliselt suurem toiteväärtus.
Autor on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.
