Ivo Parbus on tubli töömurdja!

Üks suur-suur töötegemine on see, mis pähe tuleb, kui Ivo Parbuse nimi suhu võetakse. Üks otsata töö, töö ja töö kogu aeg. Alailma on Ivo-poiss nagu orav rattas, ei mäleta keegi teda kõrtsis püherdamas või ringi aelemas. Ikka kaabu peas, ikka lips ees ja ikka üks töö ja muusa teenimine.

Ilmalik matja, laatade korraldaja, raamatute koostaja, väsimatu organisaator, mänedžer, direktor, nõuandja, läbirääkija, abimees. Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga häbeneks silmad peast, kui näeks, milline on õige mehe mastaap.

Nii kui ta hommikul ärkas ja näo puhtaks pesi, kiirustas linnaisadele nõu andma (alguses Kalev Kallole, pärast Taavi Aasale). Kui nõu antud, jooksis koju, istus ööd läbi lambivalgel, jalad külmas vees, ja kirjutas raamatuid. Maestro Jaan Kross ei jõudnud ka nii palju kui Ivo. (Nelja aastaga kirjutas Ivo kümme raamatut.)

Kirjutas elulooraamatuid armastatud kunstikorüfeedest ja sportlastest (Eri Klas, Kaie Kõrb, Indrek Pertelson, Navitrolla jne) ja kus on anne mehel — ajab inimesega kolm korda juttu ja raamat valmis!

Keegi vingus, et Parbus solgib head teemad lihtsalt ära. No kas see on kellegi jutt! See pole jutt ega midagi! Sama loll jutt nagu see, et Kalevi kommid enam süüa ei kõlba.

Ivo sulest on tulnud ka raamat päkapikk Peetrikesest, kes kõrge kuuse ladvast kuke ära päästab ja suure halli hundiga võitleb. Päev enne kui Ivo kinni nabiti, kinkis ta Taavi Aasale muinasjuturaamatu “Draakon Rudolf”. Ilus, midagi pole ütelda.

Ja nüüd siis avastas keegi Ivo-poisi toast pataka sularaha.

Mis edasi sai? Loe Eesti Ekspressist