Ivo Känd: Võidusammas — languse monument?
Või millal meil siin olud kurjad olnud pole? Seegi mälestusmärk sai juba enne selle valmimise algust tunda eestlasliku jonniga segunenud nõukogulikku ja lihtsalt madal-inimlikku sallimatust.
Ühtedele ei meeldinud ristisümboli kasutamine (aga Taara!?), teistele materjal (aga meie paepealne maa?!), kolmandatele asukoht (aga hiied ja munamäed-metsavennapunkrid!?), neljandatele üldine lahendus (tahaks midagi klassikalist ja kaunist!).
Nüüd, kus saabumas on Võidupüha, võiks Vabadussõja võidusamba avamisest kujuneda vaatamata vaidlustele ja vastumeelsusele, vahepeal sugenenud vaesusele ja pettumusele ikkagi suursündmus. Las tulla ilus ja rikkumatult pühalik hetk meie praguses virelemises!
Varem on seda sammast ju proovitud juba kuus korda püstitada. Teeme seekord nii, et rahvas peab Eesti eest võidelnuid südames meeles ja maetud saagu nii sõjakirves kui hirm, ihnsus kui ahnus. Korrakski.
Kõnelused Maksimiga
Minule helistati hiljuti ühest tuttavast vene perekonnast, mille vanim liige on sõjaveteran. Nooremad kutsusid: „Sina, Ivo, tule meile külla ja räägi, mis Eesti riigis toimub. Papa meil eesti keelt ei valda ja äkki meie, nooremad, ei saa Eesti ühiskonnas toimuvast aru. Miks te seal pronks-Aljoša koha peal nüüd mingi kuldmehikesega mängite?”
Vastasin, et mina — mees metsast, nimega Känd — saan asjadest aru nii, et see pidavat kunst olema. Nii ju selgitati. Meil on nüüd siis kolm monumenti — Vabadussammas, kalmistule veetud pronkssõdur ja kunst. See va kuldne.
Tähistasime siis Maksimiga nii Teise maailmasõja lõppu kui Euroopa sünnipäeva (minu isa oli saksa sõjaväes) vene kombe kohaselt pitsi viina ja pelmeenidega ning üritasime selgeks rääkida monumentide ümber toimuvat. Jõudsime ühisele arusaamale: delikaatsemat teemat on tänases Eestis tõepoolest kunst leida.
Maksim kõneles, et tema on oma vene haritlastest sõpruskonnaga arutanud nii: eestlased avavad Harjumäel oma monumendi monumentaalse tasakaalustatuse nimel, sest leiavad, et tegelikult on suur osa maast kaetud võõra võimu sümbolitega ja mentaliteetidega. Eestlased ei tunne ennast oma kodus hästi ning selleks siis ehitavad pankroti äärelgi veel suurema ja uhkema, mis põlistaks eestlaste kõikuva arusaama kurjast ajaloost. Kuid see on negatiivne enesemääratlus.
Mina mõistagi põrutasin, et uhkelt püstipidine kulutus on eestlaste esivanemate mälestuseks, kes võitlesid Vabadussõjas. Tema vastas, et tegelikult põlistab see klaasist akt olevikku, sest monument kehtestab ennast Eestis elavate vene rahvusest elanike üle — see on poliitilise enesekehtestamissoovi täitumus.
Kas sain ma Maksimile tema arvamust keelata? Kas me saame sinna midagi parata, et eesti venelastele ei meeldi meie uhke seitsmenda-katse-Võidusammas? Viisime ju „nende“ oma ära ja paneme „enda“ oma asemele. „Tahate kaotusemonumendi asendada võidumonumendiga — aga saate pankroti-ausamba!” lajatas Maksim — aga temasuguseid mehi on mõistlik kuulata.
Maksim saab sõjaveteranina aru, et rahutuste vältimiseks on pronkssõduri õige koht kalmistul, kuid mind teeb ärevaks tema väide, et ligi pooled Tallinna venekeelsest elanikkonnast ei ole toimunuga rahul. Praegu toimuvaga ammugi mitte.
Tabasin end mõttelt, et uhke ja kõrge klaasist sammas võib meid äkki hoopis uinutada, samas kui madal ja metallist Aljoša demonstreeris vähemalt korra aastas medalikõlinate ja karmoškahelide saatel, kus me asume ja millised ohud meid ähvardavad.
Lõpuks jõudsime Maksimiga riigikriitilistest kõnelustest siiski lepitava-realistliku demograafilise olukorra analüüsini: vähemalt pealinnas teeb slaavikeelne elanikkond enamuse „sinikraede“ töödest. Eestlane juba naljalt labidat kätte ei võta, ka praeguse tööpuuduse ajal mitte. Rahvastik vananeb, kuid tööjõu toomisele islamimaadest ei peaks meie väike maa ja kultuur vastu. Järelikult ei saa Eesti ilma venelasteta hakkama.
Meil kõigil oleks kunagistest orjasajanditest ja ilmasõdadest meeldivam meenutada õitsvat omariiklust — kuigi ka kõigist meie loendamatutest kaotusest oleks õppida. Parim märk sellest, et oleme õppinud ja arenenud-parenenud, oleks ühine rõõm uuest ausambast!
Teie ja meie
Ajalugu ei ole mitte ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. See ei „juhtu“ ise , vaid seda tuleb toota, esile tuua, luua. Mäletame, et eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunktis oli pronkssõduri monument. Kas võidusammast võidakse sarnaselt pronkssõduriga kasutada vastasseisu loomise vahendina?
Lisaks majanduskriisi memoriaalile võib Võidusambale anda ka tähenduse, mis seostab sammast Teises maailmasõjas saksa poolel võidelnud eestlastega, sest samba sümboliks olev rist pigem aitab kaasa kui välistab sellise kuvandi loomise. Taarausuliste ja moslemite üleelamised veel peale selle.
Riigil peaks olema valmis kommunikatsiooni-strateegia hoidmaks ära riiklikeks esindusüritusteks kavandatud monumendi kujunemist välismaailmale negatiivseks kuvandiks Eestist kui natsiriigist. Võidusammas peab tähistama Vabadussõda, kuid vabaduse ideed ka laiemalt, mis oleks mõistetav üle rahvuslike piiride ja identiteetide.
Venemaa jääb meie naabriks koos kõigi riskidega. Kuid elu kahe kogukonna vahel saame korraldada küll, kärpides mõlema poole õeluse tiibu, et hakkaks kaduma suhtumine „teie ja meie.” Teie sammas ja meie monument… Avatav Võidusammas tähistagu rahulikku (kooskondlikku) ühiselu ja pronkssõdur kalmistuvaikuses hauarahu langenutele.
Hoidkem teineteist tänases ärevas ilmas, mis USA president Obama juuksedki mõne kuuga halliks on ajanud. Olgem olemas teineteise jaoks, mitte kiuste. Eestlane ja venelane. Olgem meie.
