Ivo Känd: Toompead rünnatakse
Ja rahvas tuli, jättes oma tegemised pooleli…
Kas me tormame ka nüüd Toompead kaitsma? Oleme ikka sama patriootilised ja aatelised?
Meie lapsed, kes toona sündisid, on suureks kasvanud, meie pole enam nii sinisilmsed ega heausksed. Vaatame hapude nägudega, skeptiliselt ja umbusklikult kõiki neid, kes 6. märtsil Toompead ründavad. Nad ei tundu olevat meie omad.
Kahekümne aastaga on muutunud palju. Vaenlastest on saanud toetajad ja sõpradest vaenlased. Käes on jälle valimised ja rahuaegne Toompea ründamine. Oma gigantidelt ootame me ühiskonna vedamist ja uusi ideid, mitte ideoloogiliste teeside korrutamist.
Nii mõnigi ütleb: „Ei, mina valima ei lähe, sest sellest ei muutu midagi — see pole meie valitsus, meie neid ei usalda! Ja üldse, ära on tüüdanud see poliitiline palagan.”
Rumalus, ütlen mina Eesti kodanikuna! Kui meie ei vali, siis hääletavad meie eest parem- ja vasakäärmuste esindajad, needsamad anonüümselt räuskavad netikommentaatorid, kes on rahulolematud juba maailma loomisest peale. Nende endi loomisest rääkimata.
Nii saabub ühe erakonna ainuvõim. Me jääme uskuma, et asjad Eestis sujuvad ja tulemas on üsna tavalised valimised, kus õige eestlane valib ikka juba võimul olevaid valitsusparteisid ning ainult lollid ja venelased valivad “riigireetureid”.
Vähemalt nelja erakonna pääsemine üle Riigikogu künnise ja tugev opositsioon väldiks ühe partei ainuvõimu. Vaid vaidlused läbi vastukäivate vaadete viivad Eesti elu edasi. See kõik on aga võimalik vaid juhul, kui me kõik õigesti hääletame.
Mõtlikud fossiilid
Vaatab vana hea mõtlik Edgar 5. märtsi õhtul oma kabineti lahtisest aknast üle Vabaduse väljaku ja imestab, mis helin see on.
„Näe, tühikargajate tekitatud tõmbetuul on pannud Harjumäel valimiste kellad helisema, isegi ristisamba on parempoolsed oma vale hingamisega helendama löönud! Kuid Tallinnas, minu jahimaadel, peab kõik endiseks jääma. Kui mina tahan, siis tulebki polaaröö ja minu helendavad reisisaatjad näitavad teed helgesse tulevikku, kus kartuli- ja halukuhjad minu väljakul võivad kõrguda ristisambast kõrgemaks. Kes ei usu, võib varsti panna küünla minu Lasnamäel avatavasse kirikusse, mis on teinud minust Tallinna Jumala Asemiku. Mida kõike ma selle nimel ei ole teinud…”
Nende mõtete ajal jääb vana väsinud mees ilmselt paar korda magama — süda ja vererõhk ju. Liiatigi on mõtted kurvad.
“Ma olen õnnetu,” mõtleb Edgar. “Mind ei armastata. Üha sagedamini tunnen ennast Lahemaa üksiku hundina. Kui karjale kõvasti välja ei tee, ei tule keegi minu urgu.
Hundisilma öös äratab mind vahel hirmuhigine unenägu juhtorav Andruse luupainajaliku hüüatusega „Võid kindel olla!” Mulle, ainult mulle võib kindel olla!
Ja nüüd vahi, lõug lõunas, kellega Orava Andrus valitsust tahab teha… Süüdistab mind koostöös Suure Karuga! Üksik hunt peabki naaberkiskjaga kokku hoidma. Ma ei saa ju enda kõrval pidada iseseisva mõtlemisega paindumatuid.
Ja nüüd nad tahavad minult võimu võtta — mida kõrgemale tõusevad vene tegijad Keskerakonna konkurentide seas, seda valusamalt see mind tabab. Sotside tegelane Belobrovtsev ja rahvaliitlaste Bõstrov on tulnud minu mängumaale Lasnamäele kandideerima! Nii väheneb minu häältesaak!
Rahvaliit ju eeldatavasti Riigikokku ei pääse, nii et paar-kolm tuhat Bõstrovi häält on ju toetusarvud. Kurat küll, hääled, mis oleksid pidanud minule tulema, aitavad oravate võitu kindlustada…
See pole veel kõik, Noor Jüri on alati suutnud valimistel teha oskuslikult väljapaistmatu, kuid efektse isikliku kampaaniaga hea tulemuse. Nüüdki on ta nelja aastaga läbi käinud 226 omavalitsust ja viinud neisse sõnumit „Räägi inimesega inimese kombel”.
Iga hääl, mille sööb minult Lasnamäel mõne teise partei ridadesse kuuluv vene nimi, viib lähemale tõehetkele — ma kaotan valimiste ööl Jürile erakonna ainuisikulise liidri positsiooni, kuigi ma kannan endas kõiki selle partei väärtusi.
Aga see noormees sai 2009. aasta kohalike valimistel aegu ligi kümme tuhat häält ja seal kandideerib ta ka praegu…
Mind ei mõisteta ja olen ka ise karjale — ehk siis Eesti kogukonnale — mõistetamatu. Kas on see minu luigelaul? Tegelikult ma soovin väga, et Eestil läheks hästi. Ma elan siin.”
Edgar Esimene heidab korraks veel pilgu säravale Võidusambale ja sulgeb ettevaatlikult akna.
„Olen nii väsinud, tervis jupsib… Vaja homme minna Hundisilmale jalutama…”
***
5. märtsi õhtul vaatab ka Stenbocki maja rõdul mõtlik Andrus öisesse märtsitaevasse: ”Homme on tõehetk. Kas õnnestub veel neli aastat seda hingematvat vaadet siit rõdult nautida, et siis lastelastele jutustada, kuidas vanaisa kümme aastat Tallinnale ülevalt alla vaatas…
See võim on ikka üks uskumatult nauditav asi! Kui on võim, siis on ka vaim, kuid ühte sängi nad ei mahu. Võim tahab allutamist,” arutleb arrogantne Andrus ja jätkab oma monoloogi tundmatuga:
„Ainult minuga viie rikkama hulka, sest mina tahan nii, värisege! Kellega teha koalitsioon? IRL-ga küll, aga millistel tingimustel… Äkki Edgar loobub erakonna juhi kohast pärast halba häältesaaki, siis valitseks koos Noore Jüriga ja vastutasuks saaks osaluse Tallinna juhtimises. Kah võib!
Seega poleks koalitsiooni asja nendel saamatutel liitudel, Rahvaliidul ja Isamaliidul… ja miks peakski, kui „Isamaa kampsunid” on lasknud ilma silmnähtava vastupanuta endale Partsi-tiiva jõududel kambaka teha!
Edgari parteil on vasakpoolsete seas kõige suurem toetus, aga praeguseks, kui ma olen kõigile selgeks teinud, et Edgarist enam kunagi peaministrit ei saa, on vasakpoolne valija hakanud uskuma, et ainus reaalne võimulesaaja sealt tiivast on Sven-poiss. Svenil aga pole ju vaatamata oma tarkpeakuulsusele peale Eedu juurest ärajooksmist midagi ette näidata…
Ja siis veel need sõltumatud üksikkandidaadid ja rohelised vabamehed, kes on nii sõltumatud, et neist ei sõltu midagi. Ei ole nad parem- ega vasakpoolsed, ei vastuta nad millegi eest, esindavad vaid iseennast. Seega ei maksa lasta end hullutada silmamoondustest, et parim poliitik on antipoliitik ja ainus vaba mees on vabatmees. Ei ole need üksikkandidaadid senini arukalt kasutanud oma poliitilist pakkumist, kuigi meedia nõudlus on selleks olemas.”
Märtsitaeva Suurt Vankrit silmitsev Andrus palub mõttes: “Minu võidus juba ette kindlad toetajad, tulge ikka homme valima” ja sulgeb rõduukse.
