Ivo Känd: Meie rahvuslik Andrus

 (71)
Ivo Känd: Meie rahvuslik Andrus
Ivo KändFoto: erakogu

Aastaid tagasi sattus Otepääl suusatamise Eesti meistrivõistlustel 4-5-aastane väikemees kogemata võistlusrajale. Korraldajate-turvameeste kirumise saatel lähenes laskumiselt suure kiirusega Andrus. Segaduses jooksis väikemees võistlejale otse sülle.

Andrus oli sunnitud meeleheitlikult pidurdama ja seisma jääma.

Ta aitas hirmunult nutva väikemehe püsti, lõi poisile sõbraliku patsu õlale, lükkas uuesti hoo sisse ning enne käänaku taha kadumist viipas lapsele veel sõbralikult naeratades — ja läinud oligi.

Andrus kaotas umbes 20 sekundit, kuid võitis pealtvaatajate lugupidamise ja Eesti rahva armastuse.

Usun, et vähemalt mõtetes patsutab see tänaseks noormeheks sirgunud poiss nüüd muserdatud Andrust, kes on emotsionaalselt väga lähedane paljudele kaasmaalastele. Tekkinud olukorras, mis viitab sellele, et on tegemist ebaõiglusega, ei ole ju imestada, et osa rahvast on asunud kaitsesse. Kaitseme inimest, kes on olnud oma tegevuse, tulemuste ja ka olemusega erakordselt sümpaatne. Tema olekus ja käitumises tahaksime ideaalis ennast ära tunda, sest erakordne püsivus ja sõnaahtrus teevad Andruse meile väga südamelähedaseks ning ebaõigluse korral kaitset vajavaks.

Me oleme segaduses. Me ei tea, kuidas olla. Me tõuseme püsti Andruse kaitseks, tuleme tänavatele inimkette moodustama ja kogume tema toetuseks allkirju, sest oleme istunud aastaid teleri ees või hoidnud võistlusraja ääres lippe, et saada osa Oma Mehe võitudest ja kaotustest. Kaasaelamise ajal oleme samastanud ennast alateadlikult Andrusega. Oleme hakanud kaasa elama oma iidoli elu, võrdsustades teda eeskujuliku eestlasega.

Pettumus

Nüüd nagu oleks meid on petetud. Vist. Dopingu kasutamine on igati hukkamõistetav tegevus. Mida me tegema peame? Viima oma iidoli Otepää lipuväljakule, siduma häbiposti ja hakkama teda siis suusakeppidega nüpeldama? No kuulge! Meid on nii varasemas ajaloos kui praeguses kapitalismuses muudetud Norra ja Rootsi monopolide poolt küll orjarahvaks, kuid me ei ole ometigi matsirahvas.

Andruse kaudu sai väikesest Eestist suur suusariik ja läbi tema võeti see teadmine meilt ära. See kibe teadmine panigi kangelase pressikonverentsil nutma. Mitte, et ta loodaks pisarate toel lunastust ja oma süütust näidata ning ajakirjanikke mõjutada. Need olid tunded! Ka mehed nutavad.

Endise, Eesti mõistes kesktaseme võistlussuusatajana julgen küll kinnitada, et tänapäeva tippsport on köielkõndimine. Kes õiget tasakaalupunkti ei leia, see alla kukub. Tippsportlase ümber on terve meeskond, mis tegutseb eduelamuse nimel: kes määrib suuski, kes ulatab taastusvahendeid, kes motiveerib — kogu mäng käib lubatu ja lubamatu piiril. Tippsport on šõubisnes, kus liiguvad suured rahad ja tulemuste puhul ka kuulsus.

Kogu kurva loo krooniks on Andruse isiklik pettumus. Ta ju usaldas oma arsti Tarvo Kiudmat (keda pressikonverentsil üldse kohal ei olnudki), usaldas oma treenerit. Ta uskus ju, et pole kunagi keelatud aineid tarvitanud ei võistluseväliselt ega võistlustel. Ta usaldas oma tiimi.

Toetus

Me mõistame küll dopingu üheselt hukka, kuid osa rahvast toetab Andrust, sest usutakse tema kinnitust, et ta ei ole ise teadlikult dopingut võtnud. Ja tema usk võib olla siiras, sest taastusaineid soovitavad ju kogenud arstid ja kõik on senini olnud seaduspärane.

On vaja empaatiavõimet ja julgust, et astuda kellegi kaitseks välja. Kergem on kõrvale hoida ja kahelda.

Kuid alateadvuses süveneb hirm, et kui Andrus jääb süüdlaseks, siis oleme kõik mingil moel süüdlased, kuna ta on meie rahvuslik uhkus ja kukutamise ohus suusakuningas. Kui WADA (Maailma Antidopingu Agentuur) oma otsust ei muuda ja Andrus jääb ikkagi süüdi, siis pannakse kahtluse alla kogu meie rahva kõlbeline pale. Sel juhul enam vahet pole, kui palju siis Andrus oma süütust avalikkuses ka esile ei tooks, on tema maine igavesti hävinud. Siis tuleb meil kõigil leppida sellega, mida muuta ei saa…

Jääb vaid loota, et apellatsioonil võivad arvesse tulla tehnilised asjaolud, mis arbitraažikohtus võivad kallutada otsuse Andruse kasuks. Kuid paratamatult jääb mulje, et funktsionäärid õhutavad Andrust vaidlema asjas, mis on lootusetu vaidlus. Küsimusi tekitab vaid B-proovi teise näidu suur erinevus ülejäänutest, mis võib saada õigustatud protesti ajendiks.

Mõistmine

Mida arvab meist maailm? Arvaku siis seda, et me ei toeta dopingu kasutamist, kuid toetame ühisrindena hättasattunud kaasmaalast. Iga inimese väärikus on puutumatu. Ka nende, kes on rikkunud reegleid.

Andruse üks omaaegsetest konkurentidest, norralane Erling Jevne ütles seoses juhtunuga, et nii kaunist klassikastiili nagu Veerpalul pole võimalik omandada dopingu abil. “Veerpalu karjäär oli fantastiline, tema sõidustiil samuti,” sõnas Jevne Aftenpostenile. Aitäh, Jevne!

Igal halval on ka hea külg. Andruse lugu on avanud kogu riigis laialdase diskussiooni — selgub, et ka kriise ja õnnetusi on meile vaja, et me kõik jõuaksime iseendas selgusele…