See aga tekitas hulganisti küsimusi. Kas Jumal karistas risti valekasutuse pärast? On see, et valge värvub punaseks, märk või enne? Mis selle monumendiga valesti on?

Vabadussõja võidusamba avamine oli vaoshoitult ja põhjamaiselt ülev hetk ning kogu Eestimaa tardus hetkeks pidulikult, mälestades iseolemise nimel võidelnud sangareid. Rahvas hoiab Eesti eest võidelnuid oma südames.

Kuid nüüd on kogu raha eest piinlik ka. Häbi on eluõhtusse jõudnud hallipäiste naiste ja meeste ees, et maksumaksjatena finantseerisime seda tehnikaimet, mille jamadel ei näi meie kliimavöötmes lõppu tulevat. Sambaministeerium räägib küll ristile viskudes unikaalsusest ja garantiist, kuid kellele ja millele eest?

Samba sobib Brasiilia karnevalidele – võidusamba ümber abitu samba tantsimine on armetu. Pronksmees Aljošaga tegime kurituntuse poolest maakerale tiiru peale, nüüd alustame uut ringi oma halenaljaka vahelduvvooluliselt roosatava sambatantsuga.

Eestlased on kahtlemata töökas rahvas. Vahetame järjest värvi muutvaid klaaspaneele, silikoonitame ja peame pikki monolooge LED-tehnika imedest ning otsime oma ausamba seest vahelduvvoolu - vahel on ja vahel ei ole.

Vabaduseväljaku uusasukaga juhtuv jätab vägisi mulje, et mitte-eestlaste sajatused materialiseeruvad erineval moel. Ainsaks lahenduseks oleks pöördumine meie eestimaise, ehitusinsenere koolitava Tallinna Tehnikaülikooli poole eksperthinnangu saamiseks kujunenud olukorrale.

See on meie oma ülikool, mida tuleks praeguses olukorras kõige enam usaldada. On mõttetu tellida võõraid hinnanguid, kui meil on kompetentsed ehitusspetsialistid, kes on kursis erinevate ehitusmaterjalide käitumisega just meie kliimavöötmes.

Tšehhi töödejuhataja Pavel Rudolf on juba jõudnud kuulutada, et välistada ei saa ka diversiooniakti! Aga äkki on pronksmees Aljoša pannud peale needuse ja peame hoopis korraldama selgeltnägijatele tuleproovi...

Tegelikult tasuks uurida, miks klaas muudab värvi ja seda juba nii lühikese ajavahemiku järel: kas see on ehk seotud kondenseerumisega? Kui samba sees tekib niiskus, siis on see halb, see mõjutab klaasi eluiga, eriti talvel temperatuuride kõikumisel. Võib-olla oleks vaja samba sees õhu tsirkuleerimiseks loomulikku või sundventilatsiooni. Hermeetilise katte puhul oleks olukord teine.

Paneelide vahed on tihendatud, kuid tihendid ju „väsivad“. Kas on ette nähtud plaaniline tihendite vahetus? Aga selleks tuleb ju kogu sammas aeg-ajalt lahti võtta!

Aastatega klaas vananeb (pleegib, muutub tuhmimaks). Kui mõni plaat on vaja uue vastu vahetada, siis need ju erinevad teistest tunduvalt. Kas sel juhul kavatsetakse kõik plokid vahetada, kas on olemas täiskomplekt varuplokke?

Milleks sel juhul valiti säärane materjal!?

Küsiks ka, milline oli esindusmonumendi elektritöid teinud firma tase, sest LED-tehnikat saab vee eest kaitsta. Seda tehnikat kasutatakse ka sügaval vee all. Avalikult teatati, et lambid põlesid läbi ülekoormuse tõttu, ent sellisel juhul oli ju valesti arvutatud tarbimisvõimsus.

Probleemid algasid projekteerimisest ja jätkusid ehitise kvaliteediga. Kuid alati on võimalik viimases hädas klaaspaneelid marmorplaatide vastu välja vahetada, siis jääb ära ka puhastushooldus.

Klaas on teatud-tuntud materjal, kuid klaasist sambaid me ei näe (kuuldavasti Stockholmis on, kuid väljanägemiselt ei vääriks see meile esindussambaks olemist). Sambad on ikka kivist või metallist. Kuidas selline „illuminaator“ vanalinna tornide taustal UNESCO esindajale võiks meeldida? Päevasel ajal on minu arvates samba tonaalsus ebamäärane, see tekitab negatiivseid tundeid. Kuid öösiti särab sammas tõesti kogu oma hiilguses. Elektrivalgus on ikka pimedas valge.

Kui rahvas tahab, valib ta poliitikute tahte ja plaanide vastaselt Indrek Tarandi europarlamenti. Kui tahab, hingab ühiselt laulupeol isamaalisi laule lauldes. Kui rahvas leiab, et on aeg meie eestluse iseolemise tähis püstitada, siis see ka tehakse.

Kasvõi sedasi, et iga eestlane annetab 30 krooni ja keegi noor, korrumpeerumata Eesti skulptor teeb tehnokraatliku risti asemele pronksist monumentaalskulptuuri (vajadusel kohandades 30ndate aastate projekti), kus kasutatakse Eestimaa looduslikke materjale ja mis sobib Eesti kliimavöötmesse ning mida efektselt valgustatakse kohtvalgustitega.

Tõenäoliselt varem või hiljem asendataksegi klaassammas kivisambaga, kuid seniks tuleb meil ühiselt oma risti kanda. Maksame, maksame, maksame.

Ei pea ju üks murumütsikestega väikerahvas kujukummardamise nimel juba jälle lõhenema. Vabadussõja võidusamba ülistamisest või rahulolematusest ei saa kujuneda rahvustunnuse määraja, kuigi oleksime tõesti olnud väärt paremat kunstilist ja tehnilist lahendust. Aga me oleme visad, me ei jäta – oleme ümber samba sambat tantsivad sambaeestlased.