Hiljuti nägin sumedal juulikuu ööl metsamehena ja lihtsalt eesti mehena ilusas isamaises metsas telgis magades unes meie aja luupainajat. Ei, mitte sarvilisi ega ühendatud ürgmehi, vaid mingisse asutusse töövestlusele saabunud umbes 50 aastast meesterahvast.

Ta oli hea välimusega, energiline, teotahteline, ent ometi peegeldus tema silmist teatav meeleheide. Ta ei uskunud enam ei endasse ega võimalusse leida tööd. Miks küll? Sest ta oli eelmiste töövestlusi korraldanud tööandjate hinnangul liiga vana. See ei tähendanud tühjagi, et tal oli mitmekordne kõrgharidus ning töökogemus vastutaval ja prestiižsel ametikohal. Kasu sellest polnud – teda lihtsalt ei kutsutud isegi mitte intervjuule, temaga ei võetud ühendust. Tühja igasugusest etiketist ja vanamoodsatest headest kommetest. Mühaklik ja külm vaikus.

Veelgi enam, tema CV lendas igal katsel ülikiirelt prügikasti. Ehkki ta ei näinud – ta teadis seda. Ja järjekordne parimas eas – täpsemalt, kogenud ja tasakaalukas keskeas, lapsed suureks kasvatatud – suurepärane tööjõud koos oma elulooga utiilis. Paradoksaalsel kombel olid just temasugused koondajatele selle asemel, et nende oskusi ja teadmisi täielikult kasutada, hoopis kaader, keda „alternatiivina“ pensionile saata. Mis sa kisad, ise juba 50, osta parem toasussid, puhka jalga – aeg ümber ja õhtule!

Siis ärkasin raadiost kostva noorukese Getter Jaani lauldud „Me kõik jääme vanaks“ peale üles. Ma tean küll, et ta kirjutas selle oma vanaemale, mitte minu surnuks kurvastamiseks, aga antud juhul sattus see mu luupainajaga koledasse resonantsi. Appi! Minema siit! Aga – kuhu?

Vananev ühiskond

Eakamate meenutusi kuulates selgub, et varem saadi tuge teadmisest, et on olemas kõrgemad väärtused, mida keegi ära võtta ei saa - praeguse aja alalhoidlikkus tundub aga olevat mandunud kartlikuks olemasolemiseks ja ükskõikseks mugavuseks. Tujutu paigalmarss on see, mida kõikjal ümber enda näen.

Kuhu on jäänud hasart, unistused, lootus – kindlasti mitte vanadusse surnud. Sellele on peale lastud. See on maasse trambitud. Nii loogeldaksegi apaatse hirmuga loojangu poole - peaasi, et probleemid mind ei puudutaks. Aga iga asi jõuab ükskord kätte, ka vanadus. Kuidas peaks Eesti riik oma sotsiaalpoliitikaga tagama stabiilsuse ka siis, kui rahvastik vananeb? Kusjuures pensionisüsteem peaks välistama eakate vaesusriski ja olema samas piisavalt jätkusuutlik. Meie ideaaliks on kujunemas „surm sadulas“ ja pensioniea tõstmine on üks võimalus saavutada jätkusuutlik pensionisüsteem – neile vähestele eriti vintsketele isenditele, kes pideva ületöötamise ja läbipõlemise pressi all üldse nii kaua elavad. Loodusliku valiku soosikud naudivad eluõhtut.

Meile, 50-55aastastele kuulutavad tööandjad aga juba praegu õhtu välja ja tõmbavad kardinad ette.

Ühiskonda loetakse vananevaks, kui seitse protsenti elanikest on 65-aastased ja vanemad. Eestis on eakaid ligi 16 protsenti elanikkonnast ning ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võib 2030. aastaks moodustada eakas rahvastik Eestis koguni neljandiku. Kui muidugi maiade välja kuulutatud maailmalõpp meid juba vähem kui poole aasta pärast kõigist muredest ja vaevadest ei vabasta...

Praegu osaleb meie tööturul 50–75 aasta vanustest inimestest alla 30 protsendi, Euroopas aga juba üle 40 protsendi. Sõltuvalt vanusest peame tööjõuturul olema aktiivsed kuni 65. eluaastani, arvestades 7. aprillil 2010 Riigikogus vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmisega. Kui ei jaksa, võtkem sms- ja muid röövlaene, et enne maailmalõppu õnnelik olla.

Meid on liiga vähe, seepärast on igaüks meist oluline

Kui avastad end vananevate saatusekaaslastega samas augus, siis pole ju mõtet edasi kaevata. Kas süüdi on põhjamaine kliima, valitsus või toomkünka haukuvad puudlid oma kallutatud demokraatiaga? Soomlaste sotsiaalpoliitika tunnuslauseks on „meid on liiga vähe, seepärast on igaüks meist oluline“. Kui soomlased ütlevad, et neid on vähe – mida siis meie ütlema peaksime?

Olemegi loobunud või? Ma ei mõista – ju vist olen võõrastele oma või omadele võõras, kuid vahel tundub, et eestlastel pole oma eneseväärikuseks piisavalt toitu. Pidevalt jälitab meid alaväärsuskompleks ja nii me vigisedes vananeme... Kas me tahtsime sellist pensionisüsteemi, mis sunnib surmani töötama ja niigi tihedat trügimist tööjõuturul suisa põrguks ajama? Kuidas Euroopa poolt vaadatuna ühe madalaima sissetuleku ja lühima elueaga Eesti riik peaks seda surm-sadulas-põhimõtet oma rahvale müüma?

Vasakpoolsemad võimurid on võimule saamiseks näiliselt kaastundlikumad - nii võib arvata, et kes noorelt on parempoolne, sel pole üldse südant sees ja see, mida lihtsurelik tahab, ei lähe võimulolijatele üldse korda, mis ongi kogu loo juures kõige suurem ebaõiglus. Ei ole vajagi meie väheseid lapsi hirmutada Jumala asemik Edgar Esimesega ega Emajõe Ateenast kilulinna pedaaliva liberaal Andrusega - me lihtsalt vananeme, olenemata riigivõimust.

„Mis meist saab“ küsis alalhoidlik Agnes – ja mehine-arukas Gabriel teadis, et „täna pole me need, kes olime eile, nii nagu homme pole me enam need, kes oleme täna“. Samuti on ka vananev rahvas kahe põhjuse tagajärg: ühelt poolt pikeneb meie kõigi eluiga, hoolimata sellest, et eesti mehed endid jätkuvalt tapavad, surnuks sõidavad, ära upuvad ning elujõuetuks joovad-suitsetavad. Ja teisalt kahaneb sündimus. Mõlemad põhjused tõstavad vanemate inimeste osakaalu rahvastikus.

„Parim enne“ ületanud seltskond

Siiani on see tähendanud, et kasvab koormus sotsiaalhoolekandele, kuna vananedes vajavad inimesed üha rohkem abi, samas loobuvad tööst. Kui lisada juurde „parim enne“ ületanud seltskond, keda oma unenäo läbi kirjeldasin, saab ülalpeetavaid vallavaeseid arutult palju. Ka puuetega inimesi ei mõisteta meil tööle lubada-aidata.

Seega peavad noored-terved teenima raha, mis kulub nende ja teiste vanemate, puuetega inimeste ja ravikindlustuseta eluheidikute tervishoiule. Eesti ühiskonnas pole edukas vananemine veel normiks kujunenud. Sõltub ju vananemise tempo soo erisuste kõrval ka elulaadist, tervisest, sotsiaalvõrgustiku olemasolust ning turvalisest elukeskkonnast. Eurotoetuste toel on meil renoveeritud üldhooldekodusid. AS Hoolekandeteenused avab lähitulevikus 55 uut peremaja intellekti- ja liitpuuetega inimestele. See kõik näitab hoolivust: kui ei saa anda elule aastaid, siis anname vähemalt aastatele elu.

Me kõik, olenemata vanusest ja tervisemuredest, soovime töötada tervist toetavas töökeskkonnas. Kui me ei alusta tervise ja töökeskkonna arendamisega seotud tegevustega juba praegu, võib juhtuda, et aastate pärast pole meie organisatsioonides enam motiveeritud, lojaalseid, pädevaid ja teotahtelisi, kogemustega töötajaid – need on maha kantud ja-või ära surnud.

Julgen arvata, et „uute“ vanurite pealekasvuga suureneb edaspidi surve meie tervishoiusüsteemile. Eks kogu majandusele ja ettevõtlusele tervikuna - mitte vajadusest suurema hulga teenuste järele, vaid tööjõupuudusest. Tootlikkus ei tõuse piisavalt ning meie ühiskond ei ole valmis võõrtööliste sissetoomiseks. Samas kasvab pidevalt vajadus haritud tööjõu järele.

„Uued“ vanad on pidanud elu jooksul mitut ametit, õppinud enam erialasid, keeli, seega omandanud suuremaid kogemusi kui varasemate aegade vanurid. Tuleviku vanainimesed moodustavad aina suurema osa tarbijatest, sest neil on üha rohkem raha, mida kulutada. Uuema aja „penskarid“ on vanurid üksnes meie vananenud ettekujutustes. Nad võivad lahkuda ebameeldivalt töölt, sest nende laenud on makstud ning lapsed omal ülalpidamisel. Demograafiliste trendide jälgimine on teinud meid leplikuks seniste muudatuste suhtes pensionisüsteemis. Praegu pole üksikisikul infot ega teadmisi-oskusi prognoosida, mis saab sotsiaalkindlustussüsteemist paarikümne aasta pärast. Oluline on aga riigi ettevaatav roll, sest ka pensionisüsteem peab vastama avatud tööjõuturule – väljateenitud ja sambasse kogutud pension peaks käima riigist riiki rändava inimesega kaasas.

Ja ma ei kaota siiski lootust, et minu põlvkond saab siiski veel oma rahvale vajalikuks. Mida tervislikumad on meie eluviisid, seda kauem püsime terved ning seda parem on meie elukvaliteet ja töövõime aina kõrgemas vanaduses. Seda enam, et elukutseid on ju mitmesuguseid – kelle jalad enam ei jaga, sellel jagab teises elupooles pea – ja vastupidi. Veel veidi ja teotahtelised 50aastased muutvad tööjõuturul hinnatuks - see oleks motivatsiooniks ka meie noortele.

Kuid kas me kestame nii kaua ja jõuame selle Hea Uue Ilma ära oodata...?