Kui varem sündisid euroliidu eelarved Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu ehk liikmesriikide valitsuste koostöös ning parlamendi roll oli pelgalt eelarvekava poolt või vastu hääletada, siis nüüd on olukord muutunud.

2009. aastal kokku tulnud Euroopa Parlament sai endale Lissaboni leppe alusel hoopis suuremad õigused, sh kaasotsustusõiguse eelarve üle. Ehk teisisõnu, kui varem istus laua taga kaks vaidlejat, komisjon ja nõukogu, siis nüüd oli neid kolm. Ühtegi otsust, kasvõi näiteks põllumajandus- ja maaelutoetusi puudutavat, ei langetatud enne, kui kõik kolm sellega nõus olid. Loomulikult ei istunud parlamendi poolt laua taga kõik 766 liiget, vaid üldjuhul iga poliitilise grupi esindaja.

Euroopa Parlamendi sisuline kaasamine eelarvekõnelustesse muutis läbirääkimised kindlasti pingelisemaks. Vaidlusi ja sellega seotud ajakulu oli ju rohkem. Teisalt on lõpliku eelarve kvaliteet sellest ainult võitnud, parem on tulemus nii Eestile kui ka kogu Euroopale. Heidan siinkohal pilgu algsetele seisukohtadele ja lõppsaavutustele.

Euroopa Komisjoni algne ettepanek nägi ette eelarvekava suuruseks 1,025 triljonit eurot ehk 1,05 protsenti Euroopa sisemajanduse kogutoodangust. Nii märkimisväärne summa on umbes 128 Eesti iga-aastast riigieelarvet. Eelarve kasvuks oli kavandatud 3 protsenti võrreldes eelmise perioodiga ning eelarve koostamise aluseks oli ja ka on Euroopa konkurentsivõime, 500 miljoni elanikuga koosluse toimetulek ja edenemine üldises maailma konkurentsiheitluses.

Eesti jaoks polnud selle eelarve nii mitmedki punktid just kõige paremad. Põllumajanduse otsetoetused, ühtekuuluvuspoliitika kasutamise lagi 2,35 protsenti SKTst, Euroopa Liidu poolne kaasfinantseerimise määr kuni 75 protsenti, tagastamatu käibemaksu abikõlbulikust kulust välja arvamine jne olid teemad, mis vajasid kindlasti kohendamist.

Nagu mäletate, siis alustasid kohe tegutsemist ka Eesti enda survegrupid, eelkõige põllumehed. Protsessi alguses kujunes välja ka kaks riikide gruppi - n-ö parima eelarve kasutamise sõbrad ehk netomaksjad (riigid, kes maksavad enam sisse kui ühiseelarvest vastu saavad) ning ühtekuuluvuspoliitika sõbrad ehk netosaajad ja vaesemad riigid.

Netomaksjate, eriti aga Inglismaa positsioon, oli eelarve üldmahu osas äärmiselt negatiivne, nõudes selle kärpeid ja kaheldes, kas Euroopa on üldse võimeline nii suurt summat otstarbekalt kasutama. Selle survel tehti ka esialgne ligi 80 miljardi euro suurune eelarvekava kärpimine ning tänavu veebruaris toimunud ülemkogul kinnitati eelarve võimalikuks maksimaalmahuks 960 miljardit eurot. Ette võetud kärpe suurimaks kannatajaks oli ühine teadus- ja arenduspoliitika, kuigi kulutused vastavas valdkonnas kasvavad kärpest sõltumata uuel perioodil siiski oluliselt.

Arutelud Euroopa uue eelarve üle jätkusid kuni novembri alguseni. Põllumajanduspoliitika-alased arutelud lõppesid septembris, regionaalpoliitikaalased said lõpliku lahenduse alles 18. novembril ehk päev enne eelarve lõpphääletust parlamendis. Viimane vaidlusalune teema oli, kas ja kuidas saab riike, kes eelarvepoliitilisi kokkuleppeid ei täida, karistada Euroopa fondide toetuste väljamaksete peatamise läbi. Parlament soovis ka siin kaasarääkimise õigust ning osaliselt selle ka sai.

Ja milline on lõpptulemus?

Tulemuseks on 960 miljardi euro suurune eelarve seitsmeks aastaks, milles on suurenenud teaduse ja arendustegevuse rahastamine ja eriprogramm noorte tööpuuduse leevendamiseks. Eestile tähendab uus eelarve 5,9 miljardit eurot võimalusi (kasv on varasemaga võrreldes 900 miljonit eurot), Eesti võimalik sissemakse on 1,4 miljardit eurot ehk iga sissemakstud euro eest on meil võimalus kasutada enam kui 4 eurot.

Tugev kasv sektorite lõikes on meil põllumajanduse ja maaelutoetustes - seniselt 1,2 miljardilt 1,73 miljardi euroni. Kohustusena peavad aga liikmesriigid - nii ka meie - enam rakendama konkreetsete keskkonnanõuetega seotud toetusi. Teisalt on liikmesriikidel piisavalt palju vabadusi rakendada just neile spetsiifilist toetuspoliitikat muudes maaeluga seotud valdkondades ja arvestada seejuures nii väiksemate kui ka suuremate põllumajandustootjate eelistusi.

Regionaalpoliitika pakett (käsitlen siin regionaalarengu, sotsiaal- ja ühtekuuluvusfonde koos), mis on meie jaoks kogumahus enam kui 3,5 miljardit eurot, on lõpptulemusena meile igati vastuvõetav. Meiepoolse vastavate vahendite kasutamise piirmäära tõsteti 2,3 protsendilt SKPst 2,59 protsendini SKPst, Euroopa Liidu poolne kaasfinantseerimine on esialgu pakutud 75 protsendi asemel jätkuvalt 85 protsenti ning tagastamatu käibemaks on jätkuvalt abikõlbulik.

Uus eelarvekava annab meile võimaluse alustada reaalset Rail Balticu raudtee rajamist, mis on meie ja Euroopa ühendajana igal juhul märkimisväärse tähendusega. Igal juhul on tegemist hea tulemusega ning nüüd on meie endi kätes, kuidas meile avanevaid võimalusi mõistlikult kasutada.

Nagu eespool mainisin, siis oli seekordne arutelu kolmepoolne ning parlamendiliikmed said esimest korda võimaluse sisulistes aruteludes osaleda ja tulemust määrata. Eestis on ikka kombeks seada kahtluse alla meie endi koostöövõimekus eri tasanditel, poliitikute kemplemist, samuti koostöövõimekus naabritega. Eelarvevaidluste kogemus näitas ilmekalt, et arukas sisuline koostöö on võimalik.

Parlamendiliikmetel on olnud väga hea ja pidev kontakt Eesti alalise esinduse ja suursaadikuga, parlamendipoolsed muudatusettepanekud on läbi räägitud nii Eesti ministeeriumite esindajate kui ka koordineeritud naabrite, eriti Läti ja Leeduga.

Isiklikust kogemusest võin öelda, et eelarveläbirääkimistel oli meil ühiseid huvisid ka kaugemate riikide, näiteks Kreeka ja Portugaliga. Kogu eelarveprotsess on andnud hindamatu ja kasuliku kogemuse - eriti, kui arvestada, et Euroopa Liidu eesistujana tuleb meil aastal 2018. aastal juhtida juba uue, 2020. aasta järgse eelarveperioodi varast planeerimist.