Ivar Sild: Kes keda provotseerib?

 (208)
Ivar Sild
Foto: DELFI

Jälle kütab meie vaikivat meediaruumi „skandaal“: homod nõuavad „eriõigusi“ ning tahavad korraldada provotseerivat paraadi. Provokatsioonile on vihjanud ühe päevalehe valvehomofoob ja mõni paremkonservatiiv oma veebipäevikus.

Väljakutsuvalt käituvad otse loomulikult ainult homod, sest teadupärast ei sobi meie kultuurikonteksti ei karnevalilaadne lõbutsemine ega ka õiguste eest seismine. Sellised asjad kuuluvad temperamentsetele rahvastele, meie oleme ju ülimalt tagasihoidlik ning edevusetu rahvas, kes kannatab kõik vaikides ära ning maksimumiks eneseväljenduse raskel teel on hammaste krigistamine ja salamisi vingumine.

Nõnda vist on ka üsna arusaadav, miks kõikvõimalikesse ametiühingutesse ja sotsiaalabiorganisatsioonidesse suhtutakse meil kerge kahtluse või suisa kõhedusega. Ega mul pole tegelikult häda midagi, mine sa tea, mis võiks olla tagajärg, kui ma suu lahti teen, parem ikka ära kannatada ja loota, et kõik mured lahenevad iseenesest.

Küllap seetõttu tunduvadki „nõudjad“ või valjuhäälselt arvamuseavaldajad kas hüsteerikud või lihtsalt veidrad. No milleks õpetajatele suuremad palgad, milleks medõdedele suurem sissetulek, milleks invaliididele toetused, pensionäridele pensionitõus või homodele partnerlusseadus? Küllap riik või peremees teab täpselt, palju mul, ussikesel, hingamiseks õhku tarvis on. Millist viha tekitab järsku see, kui keegi tõesti julgeb, mõtleks ikka, kus nüüd ütles…

On see lihtlabane kadedus, et äkki selle küsimise peale lähebki kellelgi olukord paremaks, või et miks mina ise ei julgenud küsida? On üks kaunis vanasõna: küsija suu pihta ei lööda. Aga meie riigis otse loomulikult lüüakse, ja löövad kõik, kes vähegi viitsivad ja kel pole tegelikult asjaga eriti pistmist. Olgu need siis ajakirjanikud, internetikommentaatorid või rahvuslikud ja/või konservatiivselt meelestatud inimesed. Vähemalt ajakirjanduse veergudel lüüakse avalikult, ent enamasti ei lööda mitte võitluslikus stiilis, et kakleme siis nagu mees mehega, vaid ikka selja tagant, ja kui võimalik, siis kurikaga.

Või kuidas peaks siis tõlgendama kõige madalamate hirmude õhutamist, kasutades netikommarite lingvistikat ja väiteid. Selle asemel, et tekitada tõesti argumenteeriv dialoog — kas on võimalik seadustada homode kooselu, millist tulu ja kulu kannaks seejuures riik, mida muudaks selline seadus ühiskonna väärtustes ja perepoliitikas –, on ette ära otsustatud, et homod on saatanast, vaimse puudega, kergemeelsed ja vastikud.

Jäetakse tähelepanuta teaduslikud uuringud, mis seletavad homode tekkimise hüpoteese ja tunnustatud seisukohti, ning otsitakse suure kisa ja kära saatel üles mõni doktor Janov, kes räägib ravimise võimalikkusest, või tundmatu ja kvalifitseerimata instituut (tihti konkreetse usulahu „teadusasutus“), mis tõestab, mida iganes, et homosid põrgusse kuuluvaks kinnitada.

Seostamisi pedofiilia, zoofilia jms ei peaks enam mainimagi. Mind ei häiri selline käitumine niivõrd netikommentaatorite juures, kuivõrd just muidu tõsiselt võetavate kolmunistide arvamused. Kui mõne raamatupoe kaitseks või kahjuks jätkub ausat ja analüütilist arutelu, siis „homoteema“ puhul ei peeta seda tarvilikuks.

Loomulikult on eelarvamusest ja põlgustundest raske lahti saada, kui ikka mõni asi on vastik, siis lastakse ikka eelkõige emotsioonidel välja voolata ning keegi ei üritagi asja olemusse süüvida. Loomulikult on ka kainemaid arutlejaid, kes pole ka kuidagi homoteemaga otseselt seotud, ning olgu nad tänatud. Kuid paistab, paarist mõistlikkusele manitsejast ning „homopropagandistist“ jääb dialoogi tekitamiseks liiga väheseks. Enne kui paar mõistlikku mõtet jõuab mõtteruumi imbuda, on kuuajane trall ümber paraadi läbi ning arutelust ei saa jälle asja. Emotsioonide väljaelamiseks läheb niipalju aega, et dialoog on jälle surnult sündinud.

Mille üle ma õigupoolest kurdan? Kurdan selle üle, et inimestel on niipalju tegemist teise elu-olu kritiseerimisega, et selles sõnavahus ei annad nad endale aru, kuidas ja kui palju nad tegelikult haiget teevad ja nii mõnegi hea mõtte lämmatavad. Juba aastaid on tülgastus ja tüdimus näpuga näitamisest: vaata, mis tol seljas on, kuidas ta ometi võib, ise nii paks; näed seda kuulsust, see on pede; kuule, kas sa tead, et see staaripaar lahutab. Need pole ju ometigi olulised asjad, teise inimese eraelu või riietus või välimus või…

Homod muidugi „provotseerivad ise“. Kuid kas kõiksugused õelad arvamusavaldused homode kohta ei võiks juhtumisi olla nõndasamuti provokatsioon? Kas või nende kuulsuste ümber käivad kõlakad, kes ise pole kordagi oma seksuaalsusest juttu teinudki. Kas ei võiks olla ärritav ja vihastav jõud seesamagi ütlemine, et elagu omaette ning ärgu rääkigu endast, kuna nad on… (pange ise siia vabalt valitud solvang homode kohta). Kui ikka peab päevast-päeva enda ümber kuulma, lehtedest lugema epiteete ja lausvalesid, mis otseti ka sind puudutavad, ja mitte tohtida midagi vastu öelda ja selgitada, sest see on provokatsioon — kas pole veidi veider ja vihastavgi?

Igatahes minusugusele mõjuvad sellised asjad punase rätina, mul on kohe tahtmine tõestada, et asjad pole nii hullud, kui nad välja paistavad või külajutud räägivad. See on osa minu loomusest. Mul viskab tõesti pildi taskusse, kui kümnest kirjurõivalisest ekstsentrikust saab paraaditäis dildodega liputajaid. Ma tõesti ei mõista, et kui ma lähen paraadile jalutama, siis ma eksponeerin ma oma suguelu, mitte ei palu enesele üht seadust, mis muudaks mõned üsnagi keerulised küsimused peaaegu olematuks.

Ma ei mõista ka, kuidas seesama kirjatükk annab õiguse mu isiku üle kallata emotsionaalse sõnavalingu ja sõimuga, ning et see ei tekita kelleski kordagi küsimust, et äkki polegi tarvis nii tugevalt lüüa. Mina tean, mida ma tõestada üritan, ning mul pole tarvis seetõttu kedagi solvata, aga miks on oponentidel tarvis argumenteerimise asemel halvasti öelda?