Kõige sagedamini on kasutatud kaubavahetuse piiramist, näiteks kõrgeid imporditolle või madalaid impordikvoote, aga ka rahvuslike ettevõtete toetamist subsiidiumide, suunatud riigitellimuste ja muude kaudsete soodustuste abil.

Prantsusmaa president Sarkozy otsustas 2009. aasta alguses toetada Renault’ ja Citröeni autotootjaid nende finatsraskuste ületamiseks kolme miljardi euroga. Sellega seati ebaõiglasse konkurentsisituatsiooni väiksemad Euroopa autotootjad, näiteks Rootsi Volvo ja Tšehhi Škoda, kelle müüginumbrid langesid veelgi rohkem kui prantslastel.

EL-i hiljutisel kriisitippkohtumisel Brüsselis hoiatas komisjoni president Barroso, et eri majandusharude toetamise abipaketid võivad hakata murendama Euroopa majanduspoliitika ühtsust ja tühistama ühtse turu avamisega saavutatud edusamme majanduse konkurentsivõime suurendamisel. Euroopas hoogustuvat protektsionismi kritiseerisid teravalt ka Poola ja Tšehhi peaministrid Tusk ja Topolanek.

Suurriiklikust natsionalismist ja protektsionismist pole vabad ka Saksamaa, Itaalia ja isegi Euroopa liberalismi kants Suurbritannia. Protektsionismimeeleolude kasvust Euroopas räägivad nii itaalia separatistliku erakonna Lega Nord mullune suur valimisedu jõukas Põhja-Itaalias kui ka briti tööliste demonstratsioonid loosungi all British Jobs for British Workers. Soomeski koguvad jõudu rahvuslased (perussuomalaised) ja skinheadide liikumised.

Ameerika eeskuju nakatas Euroopat

Protektsionismi ilmingud on ohtu seadnud Euroopa integratsiooni toimimise ühe aluspõhimõtte - kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumise.

Uue protektsionismipisiku sokutasid Euroopasse ilmselt ameeriklased, kes hakkasid juba president G. Bushi ajal kaitsma oma terase- ja teiste strateegiliste toorainete tootjaid. President Obama on aga seotud lubadustega aidata Detroidi kolme suurt autotehast ja säilitada sealseid töökohti.

Möödunud aastal jäi Ameerika autode müük esmakordselt alla Jaapani päritolu autode müügile ning tehaseid ähvardab sulgemine, millega võib kaasneda Ameerika autotootjate maine langus ja ligemale 300 000 töökoha kaotamine.

Nüüd on Ameerika poliitikud otsustanud oma autotootjaid päästa riigi abi ja teiste kaudselt protektsionistlike meetmetega, sest otsest protektsionismi (tollide tõstmist või impordi piiramist ) ei võimalda rahvusvahelised kaubanduslepped Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames.

Üheks suhteliselt uueks siseturu kaitse meetmeks, mida sisaldab president Obama majanduse stimuleerimise enam kui tuhande leheküljeline abipakett, on vahendite eraldamine, et ameeriklased saaksid soodustingimustel osta Detroidi tehastes toodetud uusi autosid.

Kui aga juba ameeriklased kasutavad siseturu kaitse meetmeid rahvusliku autotööstuse elushoidmiseks, miks siis ei peaks sedasama tegema prantslased - see võis olla Sarkozy üheks argumendiks protektsionistlike meetmete rakendamisel.

Oleme kaotanud õiguse osta madala hinnaga

Majandusteadus on aga tõestanud, et vabakaubandusest ning protektsionismi piiramisest võidab kokkuvõttes kogu maailm ning suureneb kõikide rahvaste heaolu. Protektsionism on aktsepteeritav vaid julgeoleku ja ühiskonna stabiilsuse tagamiseks. Kuid sellest hoolimata on protektsionismiga seotud kulud suuremad võimalikest tuludest.

Sellepärast kasutatakse protektsionistlikke meetmeid enamasti ajutiselt ning peamiselt suuremates riikides. Väikeriikidel, kes ei suuda mõjutada maailmaturu hindu ja konjunktuuri, pole enamasti mõtet siseturu kaitse meetmeid kasutada. Optimaalne imporditoll nende jaoks on null, sest siis saavad nende tarbijad kaupu võimalikult madalate hindadega. Selline olukord valitses Eestis enne Euroopa Liitu astumist.

Nüüd oleme aga osa ühest kõige protektsionalistlikumast majanduspiirkonnast maailmas koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Muu hulgas oleme kaotanud õiguse osta siseturule tooteid maailmaturu madalamate hindadega ja sõlmida vabakaubanduslepinguid kolmandate riikidega. Veelgi enam, kohustuslikus korras peame eelistama Euroopa siseturu kalleid tooteid.

Tõsi, protektsionistlike meetmete kasutamist on mitmed väikeriigid (eriti Aafrikas) põhjendanud ka vajadusega arendada rahvuslikku majandust, et saavutada poliitiline sõltumatus endisest koloniaalvõimust, kuid need katsed on enamasti toonud kaasa veelgi suurema sõltuvuse suurriikidest.

Eestist on saanud sügavaima langusega riike

Kuid sõltumatut rahvuslikku majandust pole ka Eestis ning teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Valdav enamik nende riikide kodanikest uskus, et kui riik on avatud lääne investeeringutele, pangateenustele ja kaupadele ning kuulub Euroopa Liitu, siis on võimalik kapitalismi kiiresti üles ehitada ja saavutada püsiv heaolu ja ka ilma rahvusliku kapitalita.

Kuid nüüd on lääne kapital tagasi läänes ning kaitseb kiivalt emamaa huve. Lääne-Euroopa pankadel on omade mured ikka lähemal kui võõraste probleemid ning nad on hakanud rakendama Ida-Euroopa suhtes rahanduslikku protektsionismi, mis raskendab paljude ettevõtete ja ka eraisikute laenude refinantseerimist majanduskriisi tingimustes.

Kuigi Eesti riigivõlg on väga väike, on Lääne-Euroopa pankade nõuded meie ettevõtete ja eraisikute suhtes ühed kõige suuremad võrreldes teiste Ida-Euroopa riigidega, ulatudes 146,0 %-ni SKP mahust. Kurvastusega peab tõdema, et Eestist kui ühest kõige edukamast Ida-Euroopa reformimaast on saanud koos Lätiga suurimates võlgades ja ka ühe sügavaimama majanduslangusega riik regioonis.

Finantsprotektsionismist väljapääsemiseks pöördus valitsus suure riigileanu (8,6 miljardi krooni) saamiseks Euroopa Investeerimispanga poole. Laenuraha hakkab küll majandust elavdama, kuid paneb liiga suure koorma tulevaste maksumaksjate kanda. Ansipi ja Padari valitsuse küündimatust majanduse juhtimisel ja euroraha kasutamisel tuletatakse veel kaua meelde.