Eesti eliit ja erakonnad on selgelt alahinnanud valijate valmidust eurodebattideks ning selle asemel, et haakuda debattidega teistes riikides, püütakse käesolevaid Euroopa Parlamendi valimisi kasutada hoopis ettevalmistusteks järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Pole siis ime, et valimisplakatid on keskendunud erakondade esinumbrite (Ansip versus Savisaar) vastandamisele või primitiivsetele sisutühjadele loosungitele nagu "Tugev Eesti" või "Rahu", mis justkui signaliseerivad, et Euroopa Parlamendi saadikud Eestist saaksid kuidagi teha Eestit tugevaks ja tagada rahu. Ei tea kedagi, kes teaks, kuidas seda reaalselt tagada?

Valimiskampaania keskseteks küsimusteks Eestis on kujunenud siseriiklikud küsimused nagu hinnad, palgad, maksud, lastetoetused, korruptsioon, sekka ka infosõda ja hirm seoses Venemaal ja Ukrainas toimuvaga.

Isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik Erkki Bahhovski nentis ERR-ile, et "sisulistest asjadest räägitakse liiga vähe, kuivõrd paljud kandidaadid ei adu Euroopa-asja". Lisan omalt poolt: selleks, et algatada arutelu Eesti uute eesmärkide üle, ei ole vaja pürgida tööle Euroopa Parlamendis.

Välisministeeriumi ametnik Mats Kuuskemaa on õigesti juhtinud tähelepanu ka sellele, et välispoliitikas pole Euroopa Parlamendil suurt kaalu, see on eelkõige liikmesriikide valitsuste teema.

Julgeolek on kaitseministri, mitte europarlamendi asi

Eestis päevakorral olevas julgeoleku küsimuses omab teatavat rolli Euroopa Komisjon ning selle asepresident paruness Catherine Ashton, kuid ennekõike on julgeolek ikkagi NATO ja liikmesriikide kaitseministrite haldusala.

Mõnel puhul on kandidaate „valede" küsimustega euroteemadest kõrvale suunanud ka ajakirjanud. Just nii juhtus Jüri Ratasega tema pikas intervjuus Eesti Ekspressile. Üldiselt on suuremad meediaväljaanded (näiteks Postimees, Delfi ja ERR) püüdnud siiski kaasa aidata sisulise debati kujunemisele, esitades kandidaatidele küsimusi kirjalikult või videointervjuu vahendusel ning pakkudes valijatele valiku hõlbustamiseks valijakompasse.

Natuke teeksin kriitikat ka: Delfi valijakompassi EUvox küsimuste seast osati välja otsida astmelise tulumaksu teema. Paraku pole selles küsimuses Euroopa Parlamendil mingisugust otsustuspädevust, sest Euroopa Parlament tegeleb vaid kaudsete maksudega. Seega eeldab eurovalimiste teema ka ajakirjanikelt suuremat süvenemist, rääkimata suhtekorraldajatest ja kampaaniajuhtidest.

Lubamatu lubadus?

Suure kivi suhtekorraldajate kapsaaeda viskas üksikkandidaat Indrek Tarand, kes nimetas Ivo Rulli isegi "PR -Pistoriuseks". Tarand süüdistas Rulli mööda laskmises, öeldes, et tema "sulerelv läheb lühikese lõigu jooksul viis korda valel ajal lahti!". Kas kõik viis lasku ikka läksid Indrekust mööda, selgub valimistulemustest, kuid igal juhul on Tarand suutnud ühena vähestest inimlikult ja kompetentselt selgitada valijatele oma senist tööd Euroopa Parlamendis.

Erakondade kampaaniajuhtidelt oleks oodanud aga palgatud reklaamifirmade targemat juhendamist. Reklaamimeistrid ei pea ju teadma, millega EL tegeleb ja millistes küsimustes on parlamendil otsustuspädevus. Igal juhul mõjub desinformeeriv valimislubadus "Minu ülesanne on viia Eesti Euroopa eesistujariigiks aastaks 2018" naeruväärselt, sest Eesti eesistumine Euroopa Liidu (Ministrite) Nõukogus 2018. aasta esimese pooles on otsustatud juba ligemale 10 aastat tagasi ning parlamendi saadikutel pole seal erilist rolli.

Postimehe küsimusele Euroopa tuleviku visioonide kohta vastuste andmisel pole mõned kandidaadid aga ilmselt vaevunud visioonitekste isegi läbi lugema. Piirdutud on valiku tegemisega vaid kõlavate pealkirjade hulgast. Sellepärast ma ei imesta, et üheaegselt tahetakse „julgelt sammuda tulevikku" või isegi „hüpata tulevikku" ning samas kaitsta Eesti rahvuslikke huvisid. Seda tehes kandidaat ilmselt ei adunud, et esimesed valikud viivad Euroopa föderaalriigi (liitriikide) loomiseni, kus rahvuslike huvide kaitsmine saab olema vägagi piiratud või isegi võimatu.

Kuidas siis muuta eurodebatti sisukamaks ja huvitavamaks?

Ühelt poolt on vaja kaasata professionaalid ja eksperdid. Nii tehti näiteks tantsusaates staaridega. Teiselt poolt oleks vaja aga intellektuaale a la Andrus Kivirähk või Mihkel Mutt, kes suudavad peaaegu ükskõik mis teema kirjutada rahvapäraselt „seksikaks". Loomulikult on vaja ka põhjalikku ja sisulist kodutööd kõikidelt osalejatelt, eelkõige aga kandidaatidelt.

Loodan, et juba järgmine ETV teledebatt saab olema varasematest erinev ja mahlakam, rääkimata erakondade esinumbrite debatist viimasel valimiseelsel nädalal. Selleks on andnud head eeskuju ka Euroopa vaadatuimas uudistesaates EuroNews toimunud võrdlemisi terav ja atraktiivne debatt nelja suurema Euroopa Parlamendi fraktsiooni (rahvapartei, sotsiaaldemokraatide, liberaalide ja roheliste) esindajate vahel.

Seda debatti peeti ühtlasi kõigi aegade esimeseks avalikuks debatiks võimalike Euroopa Komisjoni presidendikandidaatide vahel, kus domineerisid endine Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt ning senine Euroopa Parlamendi esimees Martin Schulz.

Selle debati teemad keskendusid eelkõige ELi tuleviku ja majandusstrateegia, turu ja riigiüleste regulatsioonide vahekorra küsimustele, kriiside ja monopolide ohjamise meetmetele, usalduse taastamisele pankade suhtes, migratsiooni-, energeetika- ja keskkonnapoliitika teemadele.

Euroopas on moes euroskeptitsism

Debateerijatele esitati ka teravaid euroskeptilisi küsimusi, sest uues Euroopa Parlamendis võivad senisest oluliselt suuremat rolli hakata etendama eurokriitilised ja -skeptilised poliitilised jõud. Suurbritannias ennustatakse neile isegi valimisvõitu, aga skeptikuid võib saata edu ka Prantsusmaal, Hollandis, Taanis, Soomes, Austrias, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Poolas ning isegi Saksamaaal. Muide, Saksamaal tühistas konstitutsioonikohus äsja ka senise 5-protsendilise valimiskünnise.

Selle kõige tulemusel pole uues Euroopa Parlamendis ilmselt enam võimalik euroskeptikuid ignoreerida nii, nagu seda on tehtud seni Eestis. Tahaks loota, et ka Eesti eurokriitikute esindajad (eelkõige Igor Gräzin ja Martin Helme) saavad koha Euroopa Parlamendis.

Ajaloost on teada, et suur pettumus Euroopast tabas eestlasi just kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal. Siis esitas A. H. Tammsaare Noor-Eesti loosungile "Rohkem Euroopat" vastuhüüde "Vähem Euroopat ja rohkem meid endid".

Tammsaare arvas, et Euroopa pole meist kuigi palju huvitatud ei kultuuriliselt ega poliitiliselt. See leidis kinnitust juba Teise maailmasõja eel, kui Saksamaa andis meid Nõukogude Liidu koosseisu ja peale sõda peaaegu kõik Euroopa riigid tunnistasid Eesti okupeerimist.

2003. aasta referendumil hääletas ELiga ühinemise vastu iga kolmas valija. Muuseas, kõik 12 tollast euroskeptikute ennustust ELi mõjude kohta Eestile osutusid võrdlemisi õigeks. Tänaseks on küll toetus ELis olemisele kasvanud, kuid uus pettumus Euroopast ei pruugi olla enam kaugel, see võib tulla juba uue majanduskriisi saabudes.

Praegu ei saa me enam ilma Euroopa turu ja pankade ning NATO kaitsekilbita hakkama. Toetus ELile võib hakata uuesti vähenema, kui ühendus ei suuda oma võimustruktuure muuta demokraatlikumaks ja rahvale arusaadavamaks ning muuta majandust konkurentsivõimelisemaks.

ELi reformimiseks on vaja konstruktiivseid euroskeptikuid nii Euroopa Parlamenti kui ka uude Riigikogusse, sest nad aitavad juba täna muuta debatte sisukamaks ja Euroopa uuendamise ideid realistlikumaks.