Ivar Raig: Kas riigilaen on oht omariiklusele?

 (66)
Ivar Raig: Kas riigilaen on oht omariiklusele?
Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

Eelmisel nädalal sai teatavaks, et riigieelarve lappimiseks, aga ka suurte investeeringute rahastamiseks, kavandab valitsus võtta ligi 700 miljonit eurot laenu.

Rahandusministeeriumi riigirahanduse osakonna nõuniku Sven Kirsipuu sõnul sõltub “riigieelarve puudujäägi ja finantseerimistehingute katteks laenu võtmine või mittevõtmine tegelikust vajadusest aasta lõpus”.

2009. aastal kasutas valitsus jooksvate kulude katmiseks ära ligi poole Eesti Pangas hoitavast stabiliseerimisreservist. Nüüd tahetakse lisaks valitsuskulude katmisele võtta võlgu ka Eesti Energia ambitsioonikate, kuid väga riskantsete arenguplaanide finatseerimiseks. 

Samas ütles valitsuskoalitsiooni kuuluva IRLi esimees Mart Laar Saksamaal Frankfurtis «Campus foorumil» Euroopa äriliidritele , et “suurimaks probleemiks on Euroopas praeguseks ajaks tõusnud võlakriis, mida süvendab veelgi demograafiline kriis”. Seni on Eesti suutnud teistest Euroopa rahaliidu riikidest positiivselt eristuda just selle poolest, et riigi võlakoormus on olnud suhteliselt väike. Valitsuse laenukavade ja erasektori suhteliselt kõrge laenukoormuse valgusel tekib paratamatult küsimus, kas Eesti ikka suudab jätkusuutlikult hoida eelarvet tasakaalus ja inflatsiooni lubatud piires ning samal ajal viia läbi vajalikke struktuurimuutusi majanduskasvu kindlustamiseks.

Rahaliidu liikmena saab Eesti riik järgmisel aastal suhteliselt lihtsalt laenu võtta, kuid selle tagasimaksmisega võidakse hätta jääda. Vananeva rahvastiku ja väheneva töötajate arvuga riigi jaoks pole vastutustundlik veeretada kasvav maksukoormus tulevaste põlvkondade kraesse. Väga lihtne on end paari aastaga mässida võlakoormasse, millest väljapääsu pole ning mille hinnaks võib saada majandusliku suveräänsuse lakkamine, mis Lätit juba kummitab. Sellepärast tuleks enne, kui riik laenama hakkab, võtta vastu EV Põhiseaduse täiendus, mis tagaks eelarve püsimise tasakaalus, nii nagu seda tehti hiljuti Sakasamaal. 

Sündmused Lõuna-Euroopa mitmetes riikides viitavad üha selgemalt ohule, et need riigid ei suudagi oma üha kasvavast võlakriisist välja rabeleda, võlgade lühiajaline refinantseerimine pigem halvendab kui parendab olukorda. Sellepärast pole välistatud EL rahaliidu lagunemine või jagunemine kaheks optimaalseks valuutapiirkonnaks - tugeva ja nõrga finatsdistsipliiniga, tugeva ja nõrga euro piirkondadeks. Loomulikult ei võetaks Eestit tugeva euro piirkonda suurte laenude ja eelarve puudujäägiga. 

Tõsi, et Eesti valitsussektori võlakoormus oli eelmise aasta lõpus vaid 15,5 miljardit krooni ehk 7,2 protsenti SKTst. Kuid kuna lähiaastatel jääb riigieelarve rahandusministeeriumi prognooside kohaselt jätkuvalt puudujäägiga, siis tõuseb valitsussektori võlakoorem esialgsete prognooside järgi 2014. aastaks juba 52 miljardi kroonini, ehk ca 19 protsendini SKTst. Kuid siinjuures tuleb arvestada ka erasektori laenukoormusega, mis juba praegu on üle 100 protsendi SKT-st ning ei jää palju maha Läti ja Leedu vastavatest näitajatest. 

Mis puutub ”Eesti Energia” aktsiakapitali suurendamise vajadusse väidetavalt seitsme miljardi krooni ulatuses, siis selleks on mitmeid paremaid võimalusi kui laenamine. Üheks võimaluseks oleks pöörduda tagasi aktsiate avaliku emiteerimise ja ettevõtte börsile viimise teele. Välisinvestorite kaasamine on vajalik ka sellepärast, et maandada võimalikke riske, mis võivad kaasneda energiaturu edasise avanemisega, uute tuumajaamade rajamisega piirkonda ning kasvava konkurentsiga energiaturul. Kui Soome ”Fortum” ja paljude teiste riikide riigi osalusega energiaettevõtted on börsidel, siis miks Eesti Energia” ei võiks seal olla?

Teiseks võimaluseks oleks valitsuse siselaenu võlakirjade emiteerimine. Siseriiklike võlakirjade emiteerimisega peaks ka Eesti riik varem või hiljem tegelema hakkama ja ”Eesti Energia”, mille klientideks peaaegu kogu elanikkond paratamatult on, oleks selles vallas alguse tegemiseks parim võimalus. 

Kõige õigem oleks aga finantseerida riiklikke kapitaalmahutusi reservidest, mida riik on kogunud või teeninud headel majandusaastatel.

Kui Swedbanki analüütik Maris Lauri julgustab nüüd Eesti riiki laenama soodsa intressiga (alla kuue protsendi), siis on see eelkõige Swedbanki, mitte aga Eesti riigi huvides. Samuti õhutasid pangad erafirmasid ja -isikuid laenama enne kinnisvara- ja tarbimislaenu buume, aidates selliselt kaasa järsu ja sügava majanduskriisi tekkimisele. Kuna erafirmade ja -isikute käest laenude tagasisaamisega on tekkinud raskusi, siis loodavad pangad nüüd rohkem laenata riigile. Loodetavasti on aga nüüd meie valitsejad targemaks saanud ja ning hoiduvad ülemäärasest laenamisest ja üleinvesteerimisest. Seda kasvõi sellepärast, et Eesti summaarne välisvõlg (erasektor ja riik kokku) on niigi juba kriitiliselt kõrge ning mõnede “analüütikute” optimistlikud majandusprognoosid pole enamasti paika pidanud. Majanduskriis Euroopas pole kaugelti veel läbi ning Eesti majanduse mõningasele euroeufoorilisele taastumisele võib peagi järgneda kriisi uus laine, mis vajab paratamatult pigem uusi kokkuhoiu meetmeid. 

Eesti äriühingute ja eraisikute võlg ja välismaalaste käes olevate varade hulk Eestis ületab juba kordades siin loodava majanduse koguprodukti. Välismaalaste kätte on läinud peaaegu kõik tuntumad Eesti firmad - Hansapank, Kalev, Norma, Kreenholm jt. Järjest rohkem Eesti firmasid on tänaseks sattunud oma peamiste partnerite võlavangi, kes finantseerivad laenamisega nende kasvavat võlakoormat ja püüavad selliselt laiendada turgu ja ergutada tarbimist. Kuid tarbimise ergutamine tootmises konkurentsieelise (eelkõige odav tööjõud) minetamise tingimustes viib paratamatult uude kriisi. Kui inimesed ja firmad laenavad ja kulutavad, siis tundub neile, et nad saavad rikkamaks, eriti kui nende kinnisvara või firma (mida müüakse) hind tõusevad. Kuid tarbimise, kinnisvara või börsimulli efektid on väga lühiajalised, nagu mööbli põletamine sooja saamiseks külmal talvel. Jõukaks saab Eesti ikka ainult siis, kui suudab jätkusuutlikult toota kaupu ja teenuseid, mida saab teistele kasumiga (mis jääb oma riiki), müüa. 

Eesti varade ja laenude koondumine peamiselt soomlaste ja rootslaste kätte on Eestist mõnes mõttes teinud Lõuna-Soome ja Läänemere taguse Rootsi provintsi EL tingimustes. Kui aga riik on sattunud sõltuvusse välisfirmadest ja -laenudest, siis väheneb tal paratamatult võimalus teha majanduspoliitikat (k.a. luua uusi töökohti) oma kodanike huvides. Õnneks ei soovi Soome ja Rootsi meid põlvili suruda nagu Venamaaa peale taasiseseisvumist üritas. 

Võlgu elamisel on nii isiku, äriühingu kui ka riigi tasemel tihe seos nende langusega. Kui isiku või isikute grupi (äriühingu) tasemel on see nende isiklik või grupi asi, siis riigi tasandil mitte. EV Põhiseaduse kohaselt peab riik kestma läbi aegade. Seega, suuri riiklikke laene tohiks võtta vaid rahva enamuse kindlal tahtel. Kui üksikisik võtab laenu näiteks ümbermaailmareisiks ja reisist kurnatuna kukub saabudes kokku, siis tema võlad ei muutu laste kohustuseks. Kui aga riigi üks põlvkond laenab, siis esitatakse arve järgmisele põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu võlgnevusega, sest ta on tahtmatult osaline lepingus, mida ta ise pole kunagi sõlminud. Selles mõttes on pikaajaline riigivõlg ebamoraalne ja majanduslikult kahjulik, millest tuleks ehk üheksal juhul kümnest loobuda. Jääb vaid tark laen, mille kasulikkust tulevikus kinnitavad vastavad uuringud, tunnustatud eksperdid ja valdav osa rahvast. Eesti põlevkivist elektrienergia ja õli tootmine ilmselt sellistele tingimustele ei vasta. Juba paar uut tuumajaama lähipiirkonnas võivad pilti kardinaalselt muuta.

Jäävad küsimused - kus on meie võlgu elamise piirid ja kes neid kujundab, kaugele saab Eesti minna laenamise ja võlgu elamisega, et jääda iseseisvaks riigiks föderaalriigistuvas Euroopa Liidus. Vastuste otsimiseks on meil endil vaja põhjalikumat avalikku debatti sel teemal.