Ivar Raig: kaitseminister näib ihkavat uut ametikohta

 (9)
Ivar Raig: kaitseminister näib ihkavat uut ametikohta
Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

13. novembri Õpetajate Lehes kirjutab Jaak Aaviksoo, et Eestis on üldine hoiak kõrghariduse Bologna 3+2-süsteemi suhtes olnud pigem negatiivne. Polevat põhjust olla rahulolematu, et ülikooliharidus muutub massihariduseks, sest see olevat Bologna reformi paratamatu kaasnähtus. Eestis ei mõistetavat Bologna reformi laiemat, üleilmset tähendust.

Miks tunneb kaitseminister muret, et Euroopa kõrgharidusmuutused kohtavad Eestis vastuseisu? Arvan, et Jaak Aaviksoo peab silmas vähemalt kolme aspekti.

Esiteks hakkas haridus- ja teadusministeerium käesoleva aasta oktoobrist, mil jõustusid muudatused ülikooliseaduses ja teistes kõrgharidust puudutavates seadustes, aktiivsemalt ellu viima Eesti kõrgharidusstrateegiat. Strateegia väljatöötamise üks võtmefiguure oli kahtlemata Tartu ülikooli tollane rektor ning nüüd oli vaja anda strateegia elluviijatele märku, et selle elluviimist jälgitakse teraselt. 

Teiseks peab minister ilmselt silmas oma kunagist lubadust, et valitsuses suudab ta olla Tartu ülikoolile kasulikum kui Tartus mis tahes töökohal töötades. Sellest lähtuvalt on vaja jälgida, et teadus- ja haridusraha liiguks eelkõige Tartu ülikooli ja Eesti kõrgharidusmaastik korrastuks sel moel, et Tartu ülikooli laieneb Tallinnasse.

Kolmandaks spekuleerin, et Aaviksoo ihkab varsti mõnd muud ametikohta kui kaitseministri oma. Ta unistab Euroopa kõrghariduse reformimisest.

Seotud lood:

Ameerika mudel on edukam

Nõustun ministriga, et Euroopa kõrgharidus vajab ümberkujundamist ja seda ka Eestis. Kuid lisaksin, et see ei tulene vaid kõrghariduse kättesaadavuse plahvatuslikust kasvust, kõrgharidusega tööjõu turu globaliseerumisest ning arenenud riikide majanduse jõudmisest postindustriaalsesse faasi, vaid paljuski hoopis sellest, et Euroopa, eriti Mandri-Euroopa riikide haridus ja teadus on hakanud Ameerika Ühendriikide ja isegi mitme Aasia riigi tasemest maha jääma. Kui Euroopa kõrghariduse suhtes hääletavad paljud tudengid jalgadega ja ka Euroopa suured tööandjad eelistavad tippspetsialiste angloameerika ülikoolide lõpetanute hulgast, tuleks ju pöörduda pigem Ameerika Ühendriikide kõrghariduskorralduse poole, mitte aga loota, et Bologna poliitilise deklaratsiooni põhimõtted hakkavad tõstma Euroopa kõrghariduse konkurentsivõimet.

Selleks et Euroopa jõuaks kõrghariduse vallas Ameerikale järele, ei piisa Bologna 3+2 reformiideedest, vaid sellega peavad kaasnema laiemad reformid, eelkõige rahastamise ja teadussaavutuste praktikasse viimise mehhanismides, et kõrgkoolid oleksid tihedamalt seotud edukate äriettevõtetega ning üliõpilased maksaksid suurema osa oma õpetamise kuludest.

Eelkõige Soome eeskujul välja töötatud Eesti kõrgharidusstrateegia paraku nendes valdkondades muutusi ette ei näe. Strateegia elluviimine toob Eestis kaasa kõrghariduse koondumise ilmselt vaid kahte kõige suuremasse kõrgkooli, mis võib kõrgharidusmaastikult pühkida isegi Tallinna ülikooli, rääkimata erakõrgkoolidest.

Kahtlen väga, et Bologna reformid aitavad Euroopat kõrghariduse üleilmses konkurentsis paremale positsioonile ning „määravad kogu maailma kõrghariduse arengut eelseisvail aastakümnetel”, nagu arvab Aaviksoo. Vaevalt loobuvad ameeriklased nendele edu toonud mudelist, pigem hakkab Euroopa varem või hiljem eriti rahastamise küsimustes hoopis Ameerika kogemustele tuginema, et rohkem Euroopa ülikoole oleks maailma parimate hulgas.

Selleks aga, et reformida Euroopa kõrgharidust vähem vastuoluliseks ja maailmas konkurentsivõimelisemaks, soovitan esitada Aaviksoo Euroopa Komisjoni haridus- või teadusvoliniku ametikohale. Vaieldamatult on ta üks nendest vähestest Eesti poliitikutest, kes suudaks Euroopa poliitikas kaasa rääkida ja ka muutusi ellu viia.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest