IT-eksperdid ja poliitikud e-valimiste teemal
Tänaseks on ID-kaart juba üle miljonil eesti kodanikul või elamisluba omaval inimestel taskus. Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul ennustab aga vaid 4% häälte laekumist elektrooniliselt.
Kas inimesed ei ole piisavalt teadlikud või ei ole süsteem ennast korralikult veel tõestanud — oodatakse ära esimesed tulemused ja järgmistel valimistel peaks oluliselt suurem osa kodanikest oma hääle andma ID-kaardiga?
Linnar Viik: Inimestel on komme tehnoloogiate lühiajalisi mõjusid ülehinnata ning pikaajalisi mõjusid alahinnata. Samuti on meil tavaliselt õigustamatult suured lühiajalised ootused tehnoloogiate levikule ühiskonnas. ID-kaart on olnud kasutusel 5 aastat ning ennustan, et järgmiseks juubeliks — aastal 2012 — on tema kasutus ühiskonnas ületanud kriitilise massi — 40% kasutajate piiri. Hetkel laome alles vundamenti tulevasele turvalisele infoühiskonnale ning inimeste usaldus ja valmisolek ID-kaarti oma igapäevasteks asjatoimetusteks kasutada tõuseb koos positiivsete kasutuskogemustega. E-hääletus on üks sellistest.
Henrik Roonemaa: Usun, et e-teel hääletajate hulk tõuseb lähemal ajal kõigil valimistel. Inimestel ei ole niivõrd hirmu e-hääletamise ees, aga pigem pole nad lihtsalt ID-kaardi lugejat oma arvuti külge pannud ning seega pole e-hääletamine nende jaoks lihtne, mugav ja enesestmõistetav. ID-kaardi elektrooniliselt kasutanute hulk on aasta-aastalt tõusnud (praegu on see 40 000 kandis, eelmisel aastal oli see arv poole väiksem) ja kui meil tekivad ka muud ID-kaartidega väga tihedalt seotud teenused (e-terviselugu, e-ARK jne) ning internetipangas käimine seotakse järjest tihedamalt ID-kaardiga, tõuseb ka e-hääletajate hulk.
Kristjan Otsmann: ID-kaardi elektrooniline kasutamine on endiselt tavainimese jaoks liiga keeruline. Kahtlustan, et inimestel puudub tungiv vajadus ID-kaarti elektrooniliselt kasutada — nad on harjunud tavapärasel moel läbi ajama. Harjumuste muutmine võtab kaua aega. Inimesed hakkavad e-hääletust massiliselt kasutama siis, kui neile õnnestub mingi selgeks teha, et see on lihtsam kui ise valimisjaoskonda kohale minna. Loodan, et mobiilne ID vähendab oluliselt kuristikku, mis lahutab inimesi ja tehnoloogiat.
Riho Oks: Arvan, et võimalusest on teadlikud/kuulnud praktiliselt kõik valimisõiguslikud kodanikud, aga neil ei ole olnud kas huvi või mahti endale selgeks teha, kuidas see praktilises elus välja näeb. Paljud valijad arvavad, et võimalus on hea ja kasutan kindlasti, aga viimasel päeval tõdevad, et ID-kaardi kasutamiseks on vaja arvutile vastavaid seadmeid ja tarkvaraline seadistus või avastab, et ID kaardi elektrooniliseks kasutamiseks vajalikud sertifikaadid on aegunud või et PIN koodid on kadunud. Need on peamisteks takistusteks. Tõkked on üsna vähese vaevaga kõrvaldatavad kui järgida juhtnööre aadressil www.id.ee. Tegelikkuses peaks kodanikud tegema proovi ja asuma just nüüd ID-kaardi kasutajate sekka, sest iga päevaga aina rohkem avaneb ID-kaardile uusi võimalusi ning väheneb võimalusi kasutada senist pankade autentimist. Ma ei usu, et valijad oleks väga paranoilised lahenduse enda osas.
Mart Parve: ID-kaart on tõesti pea igaühel taskus. On teada, et internetis on ID-kaarti kasutanud vaid ligikaudu 45 000 inimest. Miks on see nii? Eks vist seetõttu, et enamus inimesi ei ole endale veel teadvustanud, et ID-kaart kui ainuke internetimaailmas kehtiv dokument avab terve rea uusi mugavaid võimalusi, sh võimaldab näiteks ka e-hääletusel osalemist.
ID-kaardi internetis kasutamise levikut on pidurdanud ka see, et rahvas on harjunud e-teenuste tarbimiseks ennast üle internetipanga tuvastama — olgu või tulumaksu deklaratsioone esitades. Kuid digitaalse allkirja andmiseks on ilmtingimata vaja ID-kaarti (või Mobiil-ID-d). Justnimelt digiallkirja abil toimub ka e-hääletamine ning seetõttu kasutavad väga paljud inimesest just neil päevil esimest korda internetis ID-kaarti.
Paljudel potentsiaalsetel e-hääletajatel pole hetkelgi veel ID-kaardi lugejaid, pole paigaldatud ka vajalikku tarkvara. Paljudel on PIN-koodid kadunud. Mis nüüd teha? Egas’ muud kui tuleks tutvuda kasvõi siinsamas e-Eesti leheküljel oleva e-kodaniku teejuhiga ning seada oma ID-kaart internetis kasutamiseks valmis. Valimised on küll kohe läbi, kuid eks e-hääletamine ole vaid üks paljudest e-teenustest. Näiteks miks raisata aega ametiasutustes ringi hulkumisele, kui enamiku asju saab korda ajada digiallkirjastatud dokumente e-postiga saates — selliseid dokumente on kõik riigiametid kohustatud vastu võtma.
Andrus Ansip (Reformierakond): ID-kaarte on välja antud juba üle miljoni, kuid kaugeltki mitte kõik pole avastanud kaardi elektroonilise kasutamise mugavust. ID-kaardiga on ennast praeguseks identifitseerinud 46 000 ja digiallkirja on ID-kaardiga andnud ainult 31 600 inimest. Olen kindel, et internetipankade üleminek ID-kaardi-põhisele identifitseerimisele aitab digitaalallkirja levimisele kaasa.
Villu Reiljan (Eestimaa Rahvaliit): Tõenäoliselt on asi selles, et e-valimistel pole inimeste jaoks seda pühadust, mis on valimispäeval kodust välja tulles ning jaoskonda minnes.
Tõnis Lukas (Isamaa ja Res Publica Liit): Valimiste päev on paljudele siiski veel eriline — seotud piduliku kohustuse või siis põnevusega. Põhjus pühapäeval välja jalutama minna. Rahvas on ka selleks veel piisavalt paikne. Loodan, et järjest enam tõmbab e-hääletus kaasa, neid, kel valimispäev otseselt sündmus pole või kes ei saa õigel päeval jaoskonna juures olla. Järgmisel korral osalejate arv kindlasti suureneb!
Sirje Kingsepp (Eesti Vasakpartei): On erinevaid põhjuseid, miks inimesed ID-kaardiga ei hääleta. Esiteks pole kõigil inimestel arvutit, maal pole kõigil internetti ja lõpeks ei ole neil ka ID-kaardi lugejat.
Kas annate oma hääle elektrooniliselt?
Linnar Viik: Jah, just andsin.
Henrik Roonemaa: Jah.
Kristjan Otsmann: Jah
Riho Oks: Nii nagu viimastel KOV valimistel andsin oma hääle elektrooniliselt, nii annan ka Riigikogu valimistel oma hääle elektroonilisi kanaleid kasutades.
Mart Parve: Tegin seda 26. veebruari hommikul.
Andrus Ansip: Jah, ma tegin seda täna [26. veebruaril]. Ka kohalikel valimistel hääletasin Interneti teel.
Villu Reiljan: Ei.
Tõnis Lukas: Ei.
Sirje Kingsepp: Jah, hääletatud juba.
Kui jah, siis miks? Kui ei, siis miks ei?
Linnar Viik: Minu jaoks mugavaim viis konkreetse kodanikukohuse täitmiseks. ID-kaardi eest kõnelejana tunnen, et mu sõnad oleks tühjad, kui ma nende kohaselt ei käituks :)
Henrik Roonemaa: Mul on ID-kaardi lugeja kogu aeg arvutis, mulle on see väga mugav. Teiseks, ma elan Tallinnas, kuid hääletan mujal ja peaksin selleks kas sinna kohale sõitma või siin kuidagi valima, aga milleks. Pealegi on ju väike professionaalne huvi ka, et kas see süsteem töötab. KOV valimistel andsin e-hääle ja siis töötas kõik väga hästi.
Kristjan Otsmann: Kahel põhjusel — olen e-hääletamise ajal väljaspool Eestit ja tahan näha, kas õnnestub Riigikogu ka USAst valida :) Teine põhjus on see, et mu arvutis on ID-kaardi lugeja juba olemas ning mõningase vaevaga omal ajal ka tööle sätitud. Miks siis seda mitte kasutada!
Riho Oks: Põhjuseid on mitmeid. ID-kaart on minu igapäevane abivahend elektroonilisi keskkondasid kasutades ja pean tõdema, et kasutan ID-kaarti sagedamini kui pliiatsit ning ID-kaardist on saanud üks minu elustiili osa. Peamiseks põhjuseks on aga vähene motivatsiooni leida valimisjaoskonda valima minemiseks aeg. Valin ID-kaardiga ja lähen valimisjaoskonna asemel pigem oma perega loodusesse.
Mart Parve: Ilmad on karmid ja gripp on liikvel. Miks minna oma tervisega riskides kuhugi oma valimiskasti otsima, kui saan siitsamast töölaua tagant oma hääle paari minutiga ära anda
Eks see ole harjumuse asi. Enamik meist ei kujuta ju ette, et käiksime oma arveid pangakontoris maksmas? Ikka internetipangas, sest nii on mugavam ja säästame aega. Internetipangad on meil olnud juba kümmekond aastat, kuid e-hääletus on praegu veel väheke värskevõitu.
Andrus Ansip: Meie e-valimised on maailmas ainulaadsed. Ma soovin olla osaline esimestel üleriigilistel parlamendi valimistel, kus hääletada saab ka elektrooniliselt. Olen veendunud, et tulevikus muutub e-valimine enimkasutatavaks, e-valimine on märksa mugavam kui jaoskonda minek.
Villu Reiljan: Ma soovin minna uhkusega oma kodanikukohust täitma.
Tõnis Lukas: Jaoskond on üle õue ja olen niikuinii sel päeval Tartus. Ka minu jaoks on valimised sündmuseks.
Sirje Kingsepp: Kunagi oli mul kahtlusi teemal, et kas see on ikka turvaline, aga samas usun, et tavalise hääletamisega on võimalik ka tulemustega mängida. Kui tõesti valimistulemusi muudetakse, siis ei ole vahet, kuidas hääletada. Tegelikult usun, et valimistulemusi ei muudeta.
Palun ennustage kui palju inimesi otsustab parlamendivalimistel oma hääle elektrooniliselt anda?
Linnar Viik: Pakun, et 5 300 inimest teeb seda. Enamuses mehed, enamuses alla 35-aastased, paraku… (Hiljem parandas Linnar Viik oma prognoosi 50 300 peale)
Henrik Roonemaa: 25 000. Arvan, et see on optimistlik number, aga olgu latt pigem kõrgemal.
Kristjan Otsmann: Heiki Sibulaga sama meelt: iga 25. ID-kaardiga antud hääl on realistlik ootus.
Riho Oks: Julgen arvata, et see number kõigub 18 000 ja 22 000 vahel. Võib küll tulla üllatusi, aga imede peale lootma jääda oleks naiivne.
Mart Parve: 30 000. See on väga optimistlik prognoos, sest arvestades üldist valimisaktiivsust ja ID-kaardi internetis kasutajate arvu, võiks see number olla 25 000 kandis. Kuid usun, et edumeelsed e-kodanikud hoolivad riigi käekäigust pisut rohkem kui ülejäänud rahvas.
Andrus Ansip: Usun, et e-valijate arv saab olema kaks korda suurem kohalikel valimistel elektrooniliselt valinutest — 20 tuhat valijat. Kindlasti on e-hääletajate hulgas arvestatav hulk neid, kes pühapäeval valimisjaoskonda ei jõuakski.
Villu Reiljan: Arvatavasti 5-6%.
Tõnis Lukas: 6%
Sirje Kingsepp: Kuna ma ei ole küsimusega tegelenud, siis parem ei ennusta.
