Išutino, mälestus eestlastest
1860. aastatest kuni 20. sajandi alguseni rändas maaotsingutel Liivimaalt Pihkva- ja Tverimaale tuhandeid eestlastest ümberasujaid. Uues elukohas rajati talud ja külad, kirikud ja koolid, pandi käima seltse ja ühinguid. Valdai kõrgustiku lõunaosas asutasid väljarännanud luterlikke kalmistuid. Praeguseks on need üldiselt hävinud või muutunud ülematmistega venepäraseks. Tänu üksildasele asukohale on Išutino erand, mis säilitanud oma algse väljanägemise.
Eestikeelsed tekstid hauatähistel
Tänapäeva kaartidelt Išutino-nimelist kohta enam ei leia, sest ümberkaudne asustus on seoses 1930. aastate repressioonide ja sõjaga välja surnud. Andreapol on aga puht vene taustaga kohanimi. 18. sajandil omas siin maavaldusi Andrei Kušelev ja tema mõisa hakati nimetama Andrejano Pole. Sellest tuli ka 1906. aastal käima pandud raudtee pooljaama nimi Andrejapol, mis mugandus Andreapoliks. Eestlaste kalmistu jääb linnast ligi 40 kilomeetrit loode suunas Brosno järve äärde.
Vanimatel säilinud kivist hauatähistel on eestikeelsed tekstid: Siin hiingawad Jssanta rahul August [Task] Surnut 1904 astal 30 detsembril w[anus] 2a[astat] 4 [kuud] / Ottu Task Surnut 1907 astal 4 Mail w[anus] 2a[astat] 7k[uud]; Jakob Saarva 1838–1927; Linda Pallaw 1931; Sarlotte Keerman 1924. Hilisematel kalmudel on ristid ja hauapiirded venepärased ning tekstid venekeelsed. Paljudel haudadel olid ilmselt puust ristid, kuid need ei ole säilinud, hauakääbaste rivid on aga selgelt näha. Pärast Teist maailmasõda on siin olnud vaid väheseid matuseid.
Eesti juurtega
Eesti muinsuskaitsjates äratas huvi Pihkva- ja Tverimaale väljarännanud eestlaste vastu Peeter Luksep, kes on küll sündinud ja elab Rootsis, kuid kelle isa sündis 1920. aastal Toropetsi linnas, mis oli enne revolutsiooni suur eestlaste keskus. Luksepade perekond opteerus Eestisse pärast Tartu rahulepingut. 1990. aastate algusest on Peeter Luksep korduvalt külastanud oma isa sünnikohta. Ta on aastaid uurinud oma perekonnalugu ja kogunud andmeid arhiividest ning erakogudest. Oluline kontaktisik on olnud Andreapolis mõne aasta eest leitud sugulane Vladimir Kozlov, kelle ema Erna neiupõlvenimi oli Jänes.
2008. aasta suvel sai teoks Eesti muinsuskaitse seltsi ekspeditsioon Išutino kalmistule. Tehti mõõdistamistöid, kaevati välja maa sisse vajunud hauakive, puhastati neid mullast ja samblast, kirjutati ümber kividel olevaid tekste ja fotografeeriti. Seejärel külastas kalmistut ka Tallinna kunstiülikooli ekspeditsioon. Käesoleva aasta alguses alustati Eesti vabariigi Moskva saatkonna ministernõuniku Jana Vanamöldri juhtimisel kohalike võimudega läbirääkimisi, et ainulaadne eestlaste kalmistu Išutinos infotahvliga tähistada ja korraldada siin surnuaiapüha, nagu see oli aastakümnete eest igal aastal traditsiooniks.
Kolm peotäit kodumaa mulda
Luterliku pühitsemistalituse viis kalmistul läbi Kunda, Simuna ja Peterburi Jaani kiriku kogudusi teeniv õpetaja Enn Salveste. Ta puistas kalmistule ka kolm sümboolset peotäit kodumaalt toodud mulda.
Kalmistu kõrvale kauni Brosno järve äärde oli vene kombe kohaselt kaetud pikk laud. Mälestati siin puhkavaid esivanemaid, räägiti mineviku tundmise tähtsusest ja selle tähendusest oleviku ja tuleviku kujundamisel. Kaasa oli võetud kodus tallel olnud vanu dokumente ja fotosid, mida ühiselt uuriti. Laual oli vene suupistete kõrval ka Eestist kaasa toodud leib, või, kilud, maiustused, Viru Valge ja Vana Tallinn, samuti Moskvas Eesti saatkonnas küpsetatud pirukas. Eesti rahvaviise ja teisi lugusid lasi kõlada Tveri perekonnaansambel Õunake, mis oma nime saanud ansambli liikmete perekonnanimest Õunap. Eesti Moskva saatkonna lauaülem Kairi Leivo mängis torupilli ja kohalikud tahtsid temaga koos fotole jäädvustatud saada samavõrd kui Eesti suursaadikugagi.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
