Islamitont käib ringi mööda Euroopat

Jälgides islamist pajatavaid uudiseid Euroopas, jääb mulje, et ei räägita tegelikest probleemidest, vaid keskendutakse pigem välistele ilmingutele nagu burka. Hiljutises artiklis ajakirjas Economist küsitakse mõistlikult: kas ei võiks türklased looride ärakeelamise asemel tegelda hoopis küsimustega, miks türgi naiste osa tööhõives on langenud kümne viimase aasta jooksul 34%-lt 26%-le või miks on naisi parlamendis ainult üheksa protsenti.

Nõustun põhimõtteliselt katmata näo pooldajatega, kuid riietuse seadustamises läheb asi naeruväärseks. Prantsuse siseministeeriumi hinnangul on kogu maal 1900 täielikult kaetud naist – kas selline marginaalne loorikandjate arv on tõesti väärt omaette seadust? Miks mitte sätestada ka seeliku pikkus või dekoltee avarus? Eestiski on mõnes piirkonnas loomulik käia ringi rätikuga – olgu tegu siis Peipsi vanausuliste või õigeusklike kihnlastega.

Laias laastus näib tegu olevat hirmuga. Euroopa on võtnud suuremeelselt vastu palju inimesi, kelle olemusest neil päris täpset aimu ei ole. Nüüd, mil nende inimeste arv on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks, on hakatud endalt küsima, kes nad on.

Moslemil on raske mõista lääne väärtusi

Proovigem korraks end kujutleda rolli, milles oleksime just Eestisse saabunud afgaanide perekond. Tuleme ühiskonnast, kus mehed ja naised elavad omaette elu – mehed avalikku ning naised varjatut. Avalikkuses katavad meie naised end sündsalt ja me ei puuduta üksteist kunagi (kehtib ka abielus olevate inimeste puhul). Meie (vana)vanemad elavad meie juures, me kanname nende eest hoolt ja kuulame nende sõna. Me järgime usutavasid. Meie lapsed on meie vastutusel kuni abiellumiseni. Me otsustame, kellega nad abielluvad, mida õpivad ja kus elavad. Meie tugevus on perekondlikud sidemed.

Kuidas näeb traditsioonilise islamiühiskonnaga harjunud pere meie elu Eestis? Võõrad mehed ja naised puudutavad üksteist. Naised käituvad ja riietuvad avalikkuses ebaväärikalt. Mehed ei hooli oma naistest, lastes neil omapead ringi liikuda. Miski ei ole püha; usutavasid ei järgita. Vanemad ei hoolitse oma laste eest, lastes neil isepäi (tihti vääraid) otsuseid teha. Lapsed ei austa vanemaid, tehes valikuid vanemate soove arvestamata. Puuduvad tugevad pereväärtused. Nooremad ei hoolitse vanemate eest.

Nagu eeltoodud kirjeldusest näha, kerget mõistmist ei paista kusagilt. Arusaamad ühiskonna ja perekonna toimimisest on erinevad: kui euroopalik ühiskond väärtustab üksikisiku õigust teha oma valikuid, siis islamiusulised näevad väärtusi just perekondlikust vaatevinklist.

Ühist keelt on võimalik leida

Elades Afganistanis, tundsin end ilmselt sarnaselt, nagu tunneks moslem Eestis. Tihti mind haletseti ja võõrastati. Mis naine see ometi on, kel on vaid üks laps, kes ei hoolitse oma vanemate eest ja kellel mees laseb omapead võõral maal ringi uidata? Ometi võin oma kogemusest kinnitada, et alati on võimalik leida ühist keelt, ühiseid nimetajaid. Ja need on üldinimlikud soovid: olla õnnelik, omada perekonda ja saada lapsi, olla terve ja kaitstud, õppida, olla majanduslikult edukas.

Ehkki aeglaselt, on islamiriigid moderniseerumas, oma osa on siin tehnilisel arengul. Afganistanis oli mõnigi üllatav moment, nagu burkas naine trendika mobiiliga, satelliiditaldrik mudatellistest majakese katusel, internetikohvikus surfavad noormehed, üksteisele SMS-sõnumeid saatvad noored (ühiskonnas, kus kohtingud on võimatud), ülipopulaarsed India seebiooperid. Avalik vastuhakk ei ole võimalik, kuid noorema generatsiooni trotsi tajub vahel suisa õhust.

Kui mul oleks – naljaga pooleks – võimalik tuua ainult üks näide uskude ideaalsest kooseksis­teerimisest, oleks see Albaania. Riiklike pühade nimekirja kuulub nawroz (ehk vanapärsia uusaasta), ema Teresa päev, naljapäev 1. aprill, jõulud, tööliste püha esimene mai, ortodokside ja katoliiklaste lihavõtted. Jalutades pühapäeva varahommikul ringi vanas linnas Gjirokastras, kohtan nii kirikusse minevaid mustades pearättides memmesid kui ka mošeesse suunduvaid mehi. Ning vanapapisid, kellele miniseelikus ettekandja toob päeva esimese kange kohvi koos rakiga.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest