Isemeel, emakeel ja hallid passid
Uusi ümberkorraldusi: Kultuuripsühholoogia doktor Linnar Priimägi nõuab, et keele tasemeeksameid ei tohiks korraldada ainult venelastele, vaid ka eestlastele.
Neile eestlastele, kes asja kõrgemal tasemel ära ei tee, antagu hallid passid.
Keel on meie rahvuse iseolemise, meie riiklus- ja kultuuriteadvuse peamine kandja. Eesti rahvastki veel õrnem ollus on eesti keel, sest rahvas võib jääda ka siis, kui ta siirdub teisele keelele. Aga tema kultuuri siis enam ei jää. Vaat mispärast me oma keelt riigi seadustega hoiame.
Keelekaitse, kodukaitse
Eesti Vabariigi keeleseaduse § 26 kohaselt karistatakse eesti keele kasutamise nõuete (niisiis mitte ainult eesti keele kasutamise nõude) rikkumise eest, nagu ka töötaja suhtes keeleoskuse nõuete rakendamata jätmise eest. Seda niihästi avalikus kui ka ametkondlikus asjaajamises — asutustes, teeninduses, teadaannetel, reklaamis, meedias. Ja keeleseaduse § 5 sätestab, kes on need töötajad, kellelt avalikes huvides tuleb nõuda eesti keele oskuse kindlat kohustuslikku taset.
Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus täpsustab, et vastavalt keeleseadusele peavad ka erasektori töötajad oskama riigikeelt sarnaselt avaliku sektori töötajatega ühel kolmest keeleoskuse tasemest (alg-, kesk- või kõrgtase).
Eesti Vabariigi väljakuulutamise dokument, “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” (24. veebruar 1918) põhistas usust, rahvusest ja poliitilisest maailmavaatest sõltumatu võrdse kohtlemise printsiibi, mis on jõudnud ka Eesti Vabariigi praeguse põhiseadusse kui § 12: kohtlemise võrdsus, sõltumata rahvusest, rassist nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest.
Kõlblikkuse küsimus
Konstitutsioonipõhist üldist keeleoskuse nõuet ja samuti põhiseaduslikku võrdse kohtlemise printsiipi arvestades tuleks Eesti Vabariigis kehtestada ühtne keeleeksamite süsteem: iga inimene, kes Eesti Vabariigis mingisse ametisse kandideerib, sõltumata rahvusest või kodakondsusest, peab sooritama keeleeksami. Selgemini öeldult: isegi need, kes kõnelevad eesti keelt emakeelena, peaksid sooritama tasemeeksami, mis kinnitaks, et nende keeleoskus on piisav täitmaks taoteldavat ametikohta.
Rõhutagem: küsimus ei puuduta üldse kodakondsust, seda reguleerivad praegu hoopis teised keeleoskusnõuded. Küsimus ei ole ka mitte rahvuses. Küsimus on ametikõlblikkuses — selles, et meie Eesti riigis on praegu juba liiga palju inimesi, kelle emakeeleks on eesti keel, aga kes ei valda seda tasemel, mis õigustaks neid oma ametit pidama.
Eestlased ei oska eesti keelt
Praegune keeleseadus möönab, et eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama eesti keeles vähemalt põhihariduse omandanud isikud. Kas eeldatakse, et põhiharidusega inimesel on juba olemas emakeeleoskus, mis lubaks tal näiteks avalikult esineda teleajakirjanikuna? Või kas näiteks kõrgkooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanu valdab eesti keelt ministriametis vajalikul tasemel?
Tegelikkus näitab, et niisugune õpingutest vabastus eesti keele püsimist kultuurkeelena ei taga. Seadus läheb vastuollu põhiseadusega. Ja tulemusena näeme, et meil on strateegiliselt tähtsatel ametikohtadel lubamatult madala emakeeleoskusega eestlasi. Mõnikord hakkab lausa piinlik: kuidas me tohime nõuda siinsetelt mitte-eestlastelt oskusi, mida meie, Eesti Vabariigi eestikeelsed kodanikud isegi ületada ei suuda?
Praegusel Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kehtestatud “Keelelise asjatundlikkuse skaalal” on 9 astet. Vaata SIIA. Kaaskiri ütleb: “7. — 8. skaalaastmeni on tänapäevaselt harimata inimesel siiski ilmselt raske jõuda.” Ning 9. aste, nagu mulle tollest asutusest kinnitati, olevat üldse mõeldud vaid emakeelsete eestlaste keelekompetentsuse mõõduks!
Aga kui nonde astmetega mõõta erinevates ametites eestlasi, siis enamik neist küünib ainult 4. astmeni: “Tuleb suhteliselt hästi toime tuttavate suulise suhtluse olukordadega. Saab hakkama rutiinsete kirjalike ülesannetega, seostugu need töö või vaba ajaga. Emakeele ja/või teiste keelte interferents on ilmne. Kõne sujuvus ning sõnavara ja grammatiliste tarindite oskus on piisav, kuid oskused ei pruugi olla tasakaalus. Mõistab üldtekste, nt ajaleheartikleid, kuid vahel vajab sõnastikku.”
Tallinna Ülikoolis juba üle kümne aasta mõlemat, nii kirjalikku kui ka suulist vastuvõtueksamit korraldanuna võin kinnitada, et enamik tudengiks püüdlejaist oma arengus tollest 4. astmest kaugemale pole jõudnud. (Kes on, selle võtame oma osakonda vastu.) Aga kui näiteks Eesti Vabariigi ministritelt nõutaks 9. astme emakeeleoskust, siis kuigi palju praegusest kabinetist küll järele ei jääks.
Üldse peaksid väga paljud eestlased oma praegust ametit edasi pidamaks hakkama emakeelt õppima. Muidugi tuleks emakeelsetele eestlastele kehtestada kõrgema astme nõudmised kui nendele, kellele eesti keel on pelgalt teiseks keeleks. Sedavõrd suurem oleks aga neil ka võimalus oma parema keeleoskusega kõrgematesse ametitesse pääseda.
Õppida, õppida, õppida
Kes sellega peaks tegelema? Vabariigi valitsusel on vist endal hirm nahas, miks nad muidu lükkasid koalitsioonilepet koostades tagasi kolleeg Peeter Oleski emakeelepäevapuhuse ettepaneku moodustada riiklik keeleamet, mis võinuks ju Eesti töötajaskonna ametissesobivust kontrollida ja leida koostöös Eesti Emakeeleõpetajate Liiduga võimalused laus-keeleõppeks.
Siinse kirjutise viimane alapealkiri ei pärine mitte juhuslikult Nõukogude Liidu ajaloost — me vajaksime praegu umbes sama hoogsat kirja-, s.t. keeleoskuse tõstmise kampaaniat nagu sealne kunagine kultuurirevolutsioon. Meie, Eesti Vabariigi kodanikud peame täitma põhiseadust, mis on riigi tähtsaim poliitiline dokument.
Kuid: “Kirjaoskamatu inimene seisab väljaspool poliitikat, temale on esmalt vaja õpetada aabitsat. Ilma selleta ei saa olla poliitikat, ilma selleta on ainult kuulujutud, keelepeks, muinasjutud, eelarvamused, kuid mitte poliitika.”
Vaadake tänases Eestis eneste ümber — ning öelge veel, et Leninil pole õigus!
