Isegi madratsimüüjatele on kahju ära öelda!
Kui mulle helistab müügimees ja pakub mingit toodet, milleks tavaliselt on raamatuid, siis on mul väga kahju inimesele ära öelda. Ta ju teeb vaid oma tööd ja tihtipeale sõltub tema palk sellest, kui palju ta on suutnud ühe kuu jooksul müüa. Muidugi jääb mulle õigus ka ära öelda ja seda ma ka tavaliselt teen, kuid siiski hakkab mul neist ääretult kahju.
TopShop'il oli mõni aeg tagasi üks auhinnamäng, kust ka mina endale ühe termokruusi sain. Auhinnamängus tuli anda ka oma telefoninumber ning seda ma ka tegin. Hiljem, kui mäng oli juba ammu läbi, helistas mulle üks naine TopShopist ja pakkus mulle soodsa hinnaga madratseid.
Kui ma ütlesin, et ei soovi, siis hakkas ta vabandama, et mind tüüdanud oli. Peale seda kõnet oli mul ääretult kahju, et ma ei saanud endale seda madratsit lubada - naine ju tegi lihtsalt oma tööd. Praegu, kui Eesti majanduskriisist end välja surub, on tööd veel raske leida ja kui inimesel on hädasti tööd vaja, on nõus ta ka müügimehe tööd tegema. Selle eest aga, et inimene lihtslat ausalt elatist teenib, saab ta vastu vaid sõimu ja mõnitusi.
Kui minul oleks vaja tööd, siis loomulikult võtaksin ma vastu ka müügimehe või -naise töö, kui mind sellele alale vastu võetaks. Töö on ju töö ja see ei tohiks rikkuda inimese head mainet. Pigem väärivad töötavad inimesed tunnustust igal erialal, sest palju on selliseid inimesi, kes valivad endale töökohta ka siis, kui nad on hariduseta, kuid neil oleks tööd hädasti vaja.
