Kõik ju ammuilma kirjas, eks ole! Ja kus siis? Eks ikka piiblis, ristirahva püharaamatus, mida on loetud juba pimedast keskajast peale. Sestsamast piiblist leidsid, muide, innustust ka ristisõdijad, kes küll kahetsusväärsel kombel võitluses püha haua pärast araablastelt, Allahi teenritelt, peksa said; inkvisiitorid, kes algatasid nõiaprotsesse ja põletasid tuleriitadel tuhandeid nõidu ja teisitimõtlejaid; ning miljonid muud asjamehed, kes jumala ja Jeesuse eest kõneldes musti tegusid tegid.

Sessamas raamatus, mida siis näpus viibutati ja viibutatakse ka nüüd, on siis väidetavalt kõik meile eluks vajalik kirjas. Hea ja kuri, eetiline ja ebaeetiline. Aga kas ikka on?

Sest vaadake, väga kerge on võtta sõna selle nimel, kes on küll rääkinud paari vanaaja juudiga, peaasjalikult siis Aabrahami ja Moosesega, aga tänapäeva inimesele enam näole ei anna. No võib-olla mõnele eraviisiliselt annab, aga midagi olulist ja maailmamastaabis põhjapanevat ei ole jumal pärast Moosesele kümne käsu edastamist öelnud.

Edasi oleme pidanud vahemehi kuulama, kes väidavad end teadvat, mis on jumalale meelepärane. Samas, kust me ikkagi teame, et nad seda teavad? Äkki ajavad niisama puru silma, selleks et ei peaks käest ära andma ulatuslikke maavaldusi ja varasid, mis neile ristisõdijate veriste kätega kätte võideldud?

Jeesus ei tauninud meestevahelist seksi

Sest eks ole ju huvitav, et nii George Bush kui ka Osama bin Laden väidavad, et kõnelevad enne suuri tegusid jumalaga. Okei, Bush pidas enne Iraagi sõja alustamist jumalaga nõu, aga me kõik teame, millega see lõppes — Ameerika on kaotamas üht järjekordset suurt sõda. Samal ajal peab oma jumalaga — kelle nimeks sootuks Allah — kõnelusi talibanlane Osama, ja praegu paistab, et Allah ruulib. Äkki jumal on siis musulmanide poole üle läinud?

Andres Põder ilmselt aimab midagi, sest kui jumal oleks talle midagi uut edasi öelnud, eks ta oleks seda siis ka meile uhkelt kuulutanud. Sellest, et ta aina vanu, ammukuuldud asju üle kordab, neidsamu varakeskaegseid jorutusi, mis pealegi lõpmata vastuolulised on, järeldan ma, et jumal on teinud vähemasti eesti kristlastega lõpparve. Äkki on vihane, kuna ka meie, eestlased, osaleme Iraagi sõjas? Jajaa, see, et jumal on musulmanide poole üle läinud, on väga tõenäoline, kuna eks ole ju kristlusel ja islamil on ühine esiisa — Aabraham. Sisuliselt on tegu ühe ja sama usuga.

Okei, aga lähme edasi. Ristiusu posteripoiss Jeesus Kristus oli väga hea ja leebe inimene. Kui ei usu, lugege piiblit. Ei mõistnud tema sugugi teistest erinevaid inimesi hukka, ei viibutanud sugugi homode suunas sõrme. Vastupidi, ta seltsis ka ise meelsasti meestega, tema jüngrite nimed olid: Siimon (nimetatud Peetruseks), Andreas, Jaakobus, Johannes, Filippus, Bartolomeus, Toomas ja Matteus, jälle Jaakobus, Taddeus, jälle Siimon ja Juudas Iskariot. Kõik mehed! Mitte ei tule välja, et Jeesus oleks meestevahelise seksi hukka mõistnud.

Ja siinkohal tahaks juhtida tähelepanu äsjasele värskele avastusele, millest oli juttu National Geographicu 2006. aasta mainumbris. Nimelt leiti Egiptuse kõrbest, arvatavasti kirikuisade poolt ära peidetuna uus, seni tunnistamata evangeelium, Juuda evangeelium, kus Jeesus nimetab preestreid “valevaimulikeks”, kes häbiväärselt võtavad sõna tema nimel.

Arusaadav, miks kirikuisad tolle skandaalse teksti kõrvale tahtsid toimetada. Ütleb seal ju “Jumala poeg” isiklikult, et ta ei taha, et preestrid tema nimel sõna võtavad. Ja see on ka loomulik, mina ka näiteks ka ei tahaks, et keegi pärast minu surma kukuks targutama, mida mina või minu isa tegelikult maailma asjadest arvasime või mis meile meelepärane oleks. See on naljakas lausa, et istuvad kusagil Vatikanis kirevais rõivais kardinalid ja panevad jumala ja Jeesuse nimel maailma asju paika, ilma et viimastel selle kohta midagi öelda lastaks.

Sest kust võetakse, et jumala viimane sõna on kirjas piiblis, just sellisel kujul, nagu ta varakeskajal ülesse kirjutati. Et ükskord kirjutati üles ja nii ongi, enam mingeid täiendusi teha ei tohi? Aga miks? Seadusi täiendatakse-muudetakse kogu aeg, vastavalt sellele, kuidas elu edasi areneb. Miks mitte ka piiblit? Me ei ela ju enam keskajal ega peaks seepärast ka keskaegseid norme järgima.

Lutheri seksiiha viis viis reformatsioonini

1517. aastal oli ju samuti suur reformimine, Martin Luther tahtis ühe nunna naiseks võtta ja oli seepärast sunnitud katoliku kirikule vee peale tõmbama. Meil ei oleks luterlust ega ka EELK-d, kui poleks olnud ühe kuumaverelise mehe iha ühe naise suhtes, kes oli juhtumisi nunn. Luterlik kirik sündis tänu seksiihale. Eks võiks ju nüüd, kus homod samuti ihu kutsele järgneda tahavad, samuti kirikut reformida. Sest mispärast on nad halvemad kui Martin Luther, kel käisid neelud nunna järele?

Ka mitmenaisepidamist võiks kirik lubada. Tullio Liblik ja Jaan Toots magaks siis palju rahulikuma südamega. Ja mis on ses õieti halba, kui sellega kellelegi kurja ei tehta ja kõik osapooled on rõõmsasti nõus? Mis on kirikul inimeste magamistuppa asja ja seal ringi nuuskida? Tegelgu parem jumala soosingu tagasivõitmisega, muidu Osama läheb liiga kaugele eest ära.

Tegelikult olen ma üsna kindel selles, et kirik pujäänitseb seepärast, et ta ei taha, et inimesed oleks õnnelikud. Õnnelikud inimesed teeks, teadagi, mida. Õnnelikud inimesed seksiksid, oleks kogu aeg koos ja sülitaks kirikule. Ei huvitaks neid põrmugi Andres Põderi varakeskaegsed muinaslood. Õnnelikud inimesed usuks kas vaikselt ise või teeks oma, õnnelike inimeste kiriku, kus “ebaloomulik” oleks vaid see, mis on kuri. Siiras, tõelisele tundele tuginev armastus ei oleks õnnelike inimeste kujutuses kunagi ebaloomulik.

Aga pahatihti on õnnelike inimestega ka selline lugu, et nad hakkavad maailma asjade vastu huvi tundma ja saavad targaks. Näiteks loevad nad palju raamatuid ja leiavad, et seal on kirjas mõndagi huvitavat, palju huvitavamat kui piiblis, mis pole õigupoolest muud kui üks vananenud, ajast ja arust keskaegne lugulaul. Võib-olla kirjutavad need õnnelikud inimesed kogunisti ise raamatuid, kus ütlevad, mis nende arust hea on ja mis halb?

Igal juhul, võib aru saada, ei meeldi see organiseeritud kirikule. Keskajal oli kirikul lihtne. Targad inimesed põletati lihtsalt tuleriidal ära ja kõik! Samuti nõiad ehk need, kes olid väheke arukamad. Ja kirik sai siis teha tähtsat nägu ja sundida inimesi enda moodi maailma nägema.

Lugegem piibli asemel raamatuid!

Nüüdisajal kiriku käpakesed eriti kaugele ei küüni. Nüüdisaja kirik on pigem selline tagantsurkija, lobist, hall kardinal, kes annab ilmalikule võimule tädi Maali silmis legitiimsuse, kuid võtab vastu näiliku austuse varakeskaegsete tõekspidamiste vastu.

Piinlik on olnud vaadata, kuidas me oma president Toomas Hendrik Ilves kõiksugu nuntsiuste ja muude usuasjapulkade ees koogutab, nagu usuks tõemeeli, et kui ta seda ei tee, siis jumal pahandab. Kirik jällegi kasutab riigimeeste, ilmaliku võimu hirmu osavalt ära, kuna tema võimu juured on tavalise, lihtsa inimese rumaluses. Piltlikult öeldes, tädi Maali hirmus jumala ees.

Aga miks tädi Maali jumalat kardab? Kui me selle välja nuputaksime, siis õnnestuks meil ka paljastada kiriku inetu, silmakirjatsev pale. Kaldun arvama, et see tavaline, lihtne inimene taunib homosid ka ainult sellepärast, et kirik homosid taunib.

Aga olgu. Tädi Maali on ilmselt juba varajasest noorusest peale nendesamade, piibli varakeskaegsete käitumisjuhiste järgi elanud. Ta pole oma joodikust mehest ära lahutanud, kuna see ei ole kirikumeeste arvates jumalale meelepärane, ta ei ole tarvitanud antibeebipille ega teinud aborti. Ta on võtnud vastu selle, mis talle on antud, nurisemata, ja seepärast pole ta kunagi saanud õnnelikuks — ega ka targaks.

Tädi Maalid surevad varsti ära ja rahu nendega, ega neid enam ümber ei kasvata, aga meie, 21. sajandi noored, võime ometigi õnnelikuks ja targaks saada. Ehk siis teha just seda, mis tahame, ja võidelda selle eest, et saaksime teha, mis tahame. Me ei pea laskma mingil tobedal varakeskaegsel tekstil ega selle teksti tõlgendajatel oma elu kujundada. Lugegem piibli asemel parem raamatuid!

Kes soovib uskuda, see saab alati uskuda oma südames, ja eks nii olegi ausam — uskuda südames. Me ei vaja — enam ammuilma! — organiseeritud religiooni, oleme sellest väljakasvanud. Me ei vaja preestreid, me ei vaja kirikuid. Me ei ela enam pimeduses nagu keskaja inimene, kes oli valmis naabrinaise nõiaks tembeldama, kuna too tundis ravimtaimi. Ka ei pea kirik meile ütlema, mis eetiline on, teame seda ise.

1922. aastal võis ju 99,3% rahvastikust end kristlaseks nimetada, aga arvestada tuleb ka sellega, et sel ajal oli rahva põhiline lugemisvara ikka veel piibel. Eesti rahvuslik kirjandus oli alles välja kujunemas. Nüüd ei leidu aga naljalt inimest, kes poleks lugenud muid raamatuid peale piibli. Ja kirjandus areneb kogu aeg edasi, sellal kui ristiusk püsib visalt keskajas. Ja kirjanikud, loojad nagu jumal ise, on hea ja kurja, eetilise ja ebaeetilise üle arutamisel juba ammu piiblist mööda läinud. Salman Rushdiel on jumala kohta palju huvitavam arusaam kui apostel Paulusel.

Kirik — targurlikem jõud ajaloos

Progressil ja vabal mõtlemisel risti-põiki ees seisev organiseeritud kirik on olnud kõige tagurlikum jõud inimkonna ajaloos. Ta on tauninud lahutusi ja abielueelset seksi, aga varjanud katoliku kiriku seinte varjus vohavat pedofiiliat. Mõistnud hukka abordi, kuid toetanud kahel käel sõdu ja tapmisi. Uhkeldanud oma varade ja kirevate riietega, sellal kui miljonid inimesed maailmas nälgivad. Jutustanud muinaslugusid pühakutest ajal, mil maailm vajaks pigem dialoogi ristiusu ja islami vahel. Jumal on kiriku käsituses nagu suurte inimeste jõuluvana, kes annab vitsa, kui sõna ei kuula, ja toob kinki, kui hea oled.

Kui kirik tahaks tõesti, tõeliselt algkristlikul kombel inimestele head teha, siis ta müüks ära oma vara ja jagaks need vaestele. Varakeskaja kerjusmungad näiteks käisid ringi tavalistes lihtsates kotiriietes ning elatusid ukselt uksele almusi kerjates. Miks ei võiks seda teha ka nüüdisaja kirikumehed?

Ja miks nad kirikuruume vaid endale hoiavad? Need ruumid saaks talve tulles kodutute varjupaikadeks muuta ja preestrid piiskop Põderiga eesotsas võiksid kodututele suppi keeta ja võileibu valmistada. Sest kui nad tõepoolest jumalale meelepärased olla tahavad, siis piiblis ei räägita mitte millestki nii palju kui alandlikkusest ja ligimese abistamisest.

Ja muide, piiblil on oma sõna öelda ka avalikus kohas jumala palumise kohta; seal on sõnaselgelt öeldud nii: “Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad; sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja uulitsate nurkadel, et nad paistaksid inimestele silma. Tõesti, ma ütlen teile, et neil on oma palk käes!” (Matteuse 6,5). Ja edasi: “Aga kui te palvetate, siis ärge palju lobisege, nõnda nagu paganad, sest nad arvavad, et neid kuuldakse nende paljude sõnade tõttu” (Matteuse 6,7).

Kuldsed sõnad! Nende sõnade järgi tuleb välja, et Andres Põder on silmakirjatseja ja kõige tipuks pagan ka, sest lobiseb liiga palju.