Iris Pettai: Mis saab integratsioonist?

Integratsioon on teema, mille suhtes Eesti elanikkond on valdavalt skeptiliselt häälestunud. Veel kaks aastat tagasi olid ligi pooled eestlastest integratsiooni tulemustega üsnagi rahul, pärast aprillisündmusi on rahulolijate hulk vähenenud peaaegu et poole võrra ja alles jäänud vaid 28% optimiste.

Arvatavalt on selle aasta aprillisündmused ehk nn pronksiöö juhuslik sündmus, mida ei saa üle tähtsustada. Samas on pronksiööl kindlasti sümboolne tähendus kui esimese integratsiooniperioodi lõpus aset leidnud sügav konflikt, mille ulatust keegi ei osanud ette näha ja mille tähenduse mõtestamisega alles tegeletakse.

Mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et pronksiöö mässust osavõtjad olid valdavalt noored tallinlased, kes täisealiseks saanud esimese integratsiooniprogrammi perioodil ehk aastatel 2000–2007. Ja soovime seda või mitte, kuid nende noorte väljaastumine oli teatud mõttes ka hinnanguks kogu integratsiooniprogrammi edukusele.

„Pronksiööl“ toimunu hävitas paljude eestlaste illusioonid edukalt toimuvast teiste rahvuste integratsioonist Eesti ühiskonnas. Integratsiooniga on aga veelgi rahulolematumad eestivenelased ise (69%). Pettumus on sedavõrd suur, et seda ei leevenda ka silmanähtavad positiivsed tulemused, näiteks eesti keele oskajate arvu pidev suurenemine.

Äsjase Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi rahvussuhete uuringu andmetel suudavad eesti keeles rahuldaval tasemel suhelda pooled rahvusvähemuste esindajatest, mis on ju üsna kiiduväärt tulemus. Tallinna noortest venelastest (kuni 29-aastased) oskab eesti keelt koguni 70%. Võrdluseks: 1994. aastal moodustas suhtlustasandil keeleoskajate hulk neljandiku venekeelsest elanikkonnast. Kui integratsiooni mõõdupuuks võtta keeleoskajate osakaal, siis on integratsioon tõepoolest olnud edukas.

Eesti riik asus 2006. aasta lõpus välja töötama juba teist integratsiooniprogrammi aastateks 2008–2013. Uue programmi koostajatel on keeruline olukord, sest aprillisündmused on rahvussuhted ajas tagasi viinud 1990. aastate algusesse, kus valitsesid konfliktsed ja vastandlikud suhted. On mõttekas heita pilk rahvussuhete senisele arengule enne uue programmi väljatöötamist ja vaadata, millised arengud on aset leidnud.

Rahvussuhete arengu viimase 16 aasta jooksul võiks jaotada nelja etappi.

1. Konfliktide ja vastasseisu etapp 1991- 1995 Pärast Eesti taasiseseisvumist olid rahvussuhted Eestis pingelised ja konfliktsed. 1990. aastate esimesel poolel iseloomustas rahvussuhteid eestlaste ja eestivenelaste vaheline usaldamatus, mõistmatus ja ebamäärasus tuleviku suhtes. Iseloomulikud olid kahe grupi vahelised teravalt vastandlikud ootused. Eestivenelased lootsid, et Eestis kehtestatakse kaks riigikeelt (eesti ja vene keel) ning et kõik taasiseseisvunud Eestis elanud teised rahvused saavad Eesti kodakondsuse automaatselt, ilma eesti keele oskuseta. Seevastu oluline osa eestlastest lootis hoopis, et mitte-eestlased soovivad Eestist jäädavalt lahkuda oma ajaloolisele kodumaale Venemaale.

2. Kohandumise ja pragmaatiliste lahenduste otsimise etapp 1996- 1999 1990. aastate keskel hakkas eestivenelaste aktiivne tõrjumine tasapisi taanduma ja asenduma leplikuma suhtumisega. Selleks ajaks oli purunenud illusioon, et pärast iseseisvumist valdav osa eestivenelastest Eestist lahkub. 1995. aasta rahvussuhete monitooringu tulemuste tutvustamisel tabas eestikeelset avalikkust tõsine üllatus, kui selgus, et 90% Eestis elavate muulaste jaoks on Eestis nende kodu ja nad ei kavatsegi siit ära minna. Määravaks sai arusaam, et valdav osa eestivenelastest jääb Eestisse, ja kodurahu huvides hakati aktiivselt otsima võimalusi, kuidas eestivenelasi ühiskonda integreerida: õpetada neile eesti keelt, toetada neid Eesti kodanikuks saamisel jne. Kohaneti mõttega, et iseseisvas Eestis tuleb meil ka edaspidi koos elada ja hakkama saada.

3. Esimese integratsiooniprogrammi etapp 2000 –2007 1999. aastal töötati välja riiklik integratsiooniprogramm aastateks 2000–2007. Riikliku integratsiooniprogrammi väljatöötamist tollasel ajahetkel tuleb väga kõrgelt hinnata. Tegemist oli suure, kvalitatiivse hüppega, mis õnnestus sooritada väga lühikese perioodi jooksul. Kui veel 90. aastate alguses valitsesid Eestis tugevad rahvusäärmuslikud vaated ja soov eestivenelasi maalt välja saata, siis juba aastal 2000 rakendati riiklikku integratsioonistrateegiat. Kõik see räägib Eesti riigi ja rahva kohanemissuutlikkusest ja võimest leida keerulistele probleemidele kiireid lahendusi.

4. Aprillisündmuste järgne etapp, uue integratsiooniprogrammi etapp 2008–2013 Aprillisündmused mõjusid eestlastele ja suurele osale eestivenelastest külma dušina. Uuesti pingestusid eestlaste ja mitte-eestlaste vahelised suhted. Rahvussuhete üldine usalduse foon langes tuntavalt. Siiski ei toonud kasvanud usaldamatus kahe rahvusrühma vahel kaasa suurel hulgal isikutevahelisi konflikte. Praeguses olukorras võib mõningaid paralleele tõmmata esimese etapiga, kus märksõnadeks olid konfliktid ja vastasseis. Mitmed konfliktsuse ja vastasseisu tunnused on taastunud. Nii peab 2/3 eestlastest eestivenelasi ohuks Eesti rahvuse püsimisel. ¾ eestivenelastest kardab omakorda, et neid püütakse assimileerida ja sundida lahti ütlema oma keelest ja kultuurist.

Aprillisündmuste ajal ja pärast seda pingestunud rahvussuhete järelmõjud võivad olla pikaajalised. Põhjuseks on, et eestlased ja eestivenelased mõtestasid pronkssõduriga seotud konflikte täiesti erinevalt ja on vähe eeldusi arusaamade kiireks lähenemiseks.

Paraku oleme jälle perioodis, kus tuleb otsida lahendusi pingestunud rahvussuhetele. Illusioonide (st et eestivenelased sõidavad Eestist minema) purunemine 1990. aastate keskel aitas tol korral väljuda esimesest konfliktide etapist. Kodurahu tagamise vajadus oli tugev motivaator esimese integratsiooniprogrammi väljatöötamiseks.

Tõmmates paralleele võib märkida, et praegune konfliktide periood on varasemaga sarnane ka just illusioonide purunemise tõttu. Sedapuhku on purunenud illusiooniks integratsioon, mille tulemustes nii eestlased kui eestivenelased on üsnagi pettunud. Seni on vähe analüüsitud, miks ei andnud integratsioon esimesel etapil soovitud tulemusi. Üheks põhjuseks võib olla, et püstitatud kolmest eesmärgist hakati ellu viima vaid ühte.

Esimeses riiklikus integratsiooniprogrammis püstitati kolm eesmärki:

1. Keelelis-kommunikatiivne integratsioon, st ühise teabevälja ja eestikeelse keskkonna taastootmine kultuurilise mitmekesisuse ja vastastikuse sallivuse tingimustes.

2. Õiguslik-poliitiline integratsioon, st Eesti riigile lojaalse elanikkonna kujunemine ja Eesti kodakondsuseta inimeste arvu vähenemine.

3. Sotsiaalmajanduslik integratsioon, st senisest suurema konkurentsivõime ja sotsiaalse mobiilsuse saavutamine ühiskonnas sõltumata etnilisest või keelelisest tunnusest.

Kuigi püstitati kolm eesmärki, oli määrav positsioon kogu integratsiooni protsessis keelelis-kommunikatiivsel ehk eesti keele õppel. Integratsiooniprogrammi teist ja kolmandat eesmärki (õiguslik-poliitiline ja sotsiaalmajanduslik integratsioon) püüti peaasjalikult saavutada esimese ehk siis eesti keele oskuse kaudu.

Paraku ei täitnud keeleõpe talle pandud suuri lootusi ja on lõppkokkuvõttes osutunud nõrgaks integraatoriks. Selle tunnistuseks on kas või aprillisündmused, kus eestlaste ja eestivenelaste arusaamad ja maailmapildid väga teravalt põrkusid. Eduka integratsiooni puhul oleks suudetud nii teravat konflikti vältida.

Ka äsjane rahvussuhete uuring viitas eestivenelaste nõrgale integreeritusele ja tõi esile nende mitmeid tõsiseid probleeme. Nimetan neist mõned:

1. Teisejärgulisuse tunne. Väga paljud (81%) eestivenelased tunnevad ennast Eestis teisejärgulistena ja tajuvad, et neil on eestlastega võrreldes vähem õigusi. On üllatav, et teisejärgulisena tunnetavad end tihti ka edukad eestivenelased, kes oskavad suurepäraselt eesti keelt, kuuluvad jõukate hulka ja elavad paremini kui keskmine eestlane.

2. Vähene kindlustunne oma rahvuse maine suhtes. Vaid 13% eestivenelastest usub, et nende rahvuse maine on eestlaste silmis hea. Eestlased on märksa enesekindlamad oma rahvuse maine suhtes, ligi pooled (46%) arvavad, et mitte-eestlased hindavad eesti rahvust kõrgelt.

3. Nõrk ühtsustunne Eesti riigi ja kodanikkonnaga. Enamik eestivenelasi määratleb end venelase ja Eesti elanikuna, mis tähistab nõrka ja ebakindlat seotust Eesti riigiga. Kategooria “Eesti elanik” on üsnagi ebamäärane, märgistab rohkem elamiskohta ja ei paku piisavalt kindlustunnet. Samas puudub eestivenelastel identiteediline seotus Venemaa või mõne muu lähiriigiga. Kõige rohkem peetakse end Eesti elanikeks (71%) ja venelasteks (69%). Eesti kodanikeks peab end vaid 38% (väiksem osakaal kui on Eesti kodakondsuse omajaid vastanute seas, keda oli 50%).

4. Vähene turvatunne ja ebakindlus tuleviku suhtes. Vaid iga kolmas eestivenelane tunneb end Eesti elamisel turvaliselt.

5. Eestlastega võrreldes väiksem soov jääda tulevikus Eestisse elama. Ainult Eestis soovib tulevikus elada 71% eestlastest ja 58% eestivenelastest. Tallinna vene noortest soovib tulevikus vaid 17% siduda end Eesti kui ainsa elupaigaga. Nii nagu eestlased nii ka eestivenelased soovivad minna elama mõnda lääne riiki.

Ülaltoodud probleemid viitavad sellele, et eestivenelased on üsnagi pinnapealselt Eesti ühiskonda integreerunud ning tunnevad end siin elades üsnagi väheturvaliselt ja ebakindlalt. Nad ei tunneta, et Eesti riik neid tõeliselt vajab, ei tunneta, et nad on Eesti riigi täieõiguslikud kodanikud.

Enne, kui uut integratsiooniprogrammi välja töötada, peaks kriitiliselt analüüsima varasema programmi plusse-miinuseid. Mis on olnud põhjusteks, miks eestivenelased on sattunud praegusesse seisundisse ja mis jäi eelmises integratsiooniprogrammis puudu, mis oleks aidanud neil kujundada kindlustunnet Eesti kui oma riigi ja kodumaa suhtes.

On raske nimetada mõnd head kindlat retsepti, mis tooks eestivenelased välja praegusest väheturvalisest seisundist ja aitaks neil kujundada kindlustunne Eesti kui oma riigi ja kodumaa suhtes. See on kahtlemata üks suurimaid väljakutseid, millega uue integratsiooniprogrammi koostajad silmitsi seisavad.

Esmane ülesanne on aga kiirete lahenduste leidmine eestlaste ja eestivenelaste vahelisest pingete ületamiseks ja sõbraliku ning turvalise kooselu tagamiseks.