USA vägesid saatvate rindereporterite hulk on ajaloos pretsedenditu. Üldse kuulusid ajakirjanikud viimati USA üksuste koosseisu Teise maailmasõja päevil — ja ka siis võttis näiteks ajaloolise D-päeva kajastamisest osa vaid kuni 40 reporterit.

Näiteks Lahesõda piirdus televaataja jaoks hägusate kaadritega mustvalgetest objektidest, mis täppispommide tabamuses mustadesse suitsupilvedesse mattusid. Või siis rohekad pildid õhutõrje tuld jälginud öövaatlusseadmetest. Ainuke elav kujutis oli mõni kindral, kes kepiga kaardil jälge ajades pressikeskuses sündmuste käiku seletas.

Tõsi, ajakirjanikele tehti grupiviisiliselt küll ekskursioone rindele, kuid kõik kogutud materjal läbis põhjaliku tsensuuri ning jõudis telepurkidesse märkimisväärse hilinemisega.

Nüüd teatab Pentagon, et on oma suhtumist otsustavalt muutnud. Sajad kaameramehed, fotograafid ning reporterid nuusutavad rindehõngu koos eesliini võitlejatega.

Pentagon korraldas enam kui 250-le ajakirjanikule neljas jaos koguni nädalase treeninglaagri. Armu neile seal ei antud — üks reportereist kirjeldas läbielatut kui “skaudilaagrit steroidide peal”.

Tulevased rindereporterid pidid roomama mööda kujuteldavaid miinivälju, tohterdama haavu ning õppima, kuidas tõmmata gaasimask pähe vähem kui üheksa sekundi jooksul. Viimane oskus pandi proovile läbi valusa silmavee, pisargaasiga täidetud gaasikambris. Ajakirjanikud tegid tutvust ka rindel jagatava söögipoolisega, toitudes kogu nädala jooksul üksnes vaakumpakendis sõduriratsioonidest.

Pentagon ei varja, et ajakirjanike rindele kaasamises on tal mängus oma huvid. Kaitseministeeriumi ametnikud loodavad, et sõltumatu meediakajastus aitab väärata võimalikku propagandarünnakut Bagdadi või araabia telekanalite poolt.

Kaitseministeerium lubab, et ajakirjanikud võivad kajastada, mida iganes soovivad — olgu selleks tsiviilohvrid või omade pommirahe läbi langenud Ameerika sõdurid.

Selleks, et säilitada sõjaliste operatsioonide salastatust, peavad reporterid arvestama siiski teatud piirangutega. Nii tohivad nad kirjeldada sõjaplaane üksnes üldiselt ning samuti võidakse neil keelata väeosade asukoha maskeerimiseks satelliittelefonide kasutamine.

Osad meediaeksperdid kardavad, et armeeüksuste koosseisus rindele sõitvad reporterid ei suuda olla kuigi objektiivsed. Viibides päev-päevalt üheskoos võitlejatega, kellest sõltub ajakirjaniku elu, võib kergesti juhtuda, et üksuse sõjakäiku hakatakse kirjeldama kui kodumeeskonna jalgpalliturniiri.

Ent kindlasti annab rindekogemus infot, mida muidu kuidagi hankida ei suudetaks. Pulitzeri preemia laureaat, juba Vietnami sõda kajastanud David Halberstam kinnitab, et sõdurid räägivad rindel olles ajakirjanikega meelsasti. Rindemehel on võõrandamatu õigus rääkida tõtt, teab tuntud sõjakorrespondent.