Intervjuu — Kersti Kracht
Kersti Kracht on äridaam, rõhuga liitsõna viimasel silbil. Augustis saab tal 20 aastat ettevõtluses täis, legaalses äris saavad vähesed pikema tegevusajaga hoobelda ja ka siis on tegu vaid mõnekuise edumaaga.
Millest Sa alustasid ? Hakkasid kohe kooperatiive vorpima? (Kerstiga seotud firma AS Kermon nimelt loob ja nõustab äriühinguid, tänaseks on loodud firmade arv üle viie tuhande.)
Ei. Ma alustasin hoopis toitlustusest. Mõnes mõttes oli see kooperatiivide algusaeg ju õnnistatud aeg. Turg oli absoluutselt tühi. Vaata täna meie kohvikulette, saiakeste valik võtab silme eest kirjuks, aga siis olid õnnega koos, kui oli nii vorstisaia kui moskvasaia, tihti oli ju vaid üht või teist või vahest polnud kumbagi. Niiet rentisime ruumid ja hakkasime pihta.
Nii lihtne see oligi?
Lihtsat ei olnud seal midagi. Avasüli ei võetud meid kuskil vastu ja esialgu ei tahetud kooperatiivigi registreerida ja pusimist oli ikka palju. Aga ega otse ka keegi vastu ei julenud olla, kooperatiivid olid ju ametlik poliitika ja viimases hädas sai Gorbatshovi määrusega vehitud ja see aitas. Aga nõue oli, et kooperaatorid pidid kõik toiduained ostma turult, aga näiteks võid ja suhkrut ju turul ei müüdudki! Siis läks vaja tuttavate abi ja tekkis selline „käsi peseb kätt“ sünergia. Ma olen kuulnud lugusid, kus lihapoe juhatajad tulid öösel kell 3 tööle, et tärkava kapitalismileeri esindajale lihakered kätte anda, sest päeva ajal oli see mõeldamatu, aga garaazhist ehitatud vorstitsehh vajas ju tooret. Absurdi oli toona ikka väga palju.
Hirme ka?
Ausalt öeldes ei olnud. Kui ettevõtlusega alustajad omavahel kokku said, siis visati küll nalja, et kas nüüd on siis vagunitäis koos lõpuks, aga ega see ju õigupoolest tõsine kartus ei olnud. Teadmatus oli küll suur ja sellest tulenev ebakindlus oli ebameeldiv ja kindlasti ka tegevust pärssiv. Firma peab ju arenema, aga mida sa siin arened, kui keegi ei tea, mida homne päev toob. Ma usun, et just seadusandlik vaakum ja selline määramatus olid põhjusteks, miks ettevõtjaks hakkajaid nii vähe oli. No suhteliselt vähe, ütleme nii. Eestlane on ju alalhoidlik.
Ja firmade asutamise idee tuli siis kuidas?
Väga loomulikku rada pidi. Ma töötasin linnavalitsuses 1991, sest kooperaator tohtisid sa üldjuhul olla oma vabast ajast, „päris“ tööl pidi inimene ka ikka käima. Ja mult paluti iga jumala päev nõu ja abi firmade asutamise asjus. Et ma olin selleks ajaks ka ise ettevõtlusega juba siiski tähelepanuväärsel määral kokku puutunud, siis otsustasimegi Argosega (Argos Kracht, Kersti abikaasa, samas ka äripartner Kermonis), et aeg on ilmselt küps see tegevus tsiviliseerida — luua firma, kuhu igaüks sisse võib astuda ja saada kvalifitseeritud nõu. Nii ka läks, maikuus 1991 sai Kermon ära registreeritud.
Milline on Sinu nägemus, kas ettevõtjaks oli toona lihtsam saada?
Oleneb sellest, mida me vaatame. Nagu öeldud, et turg oli siis tühi ja kõigest oli puudus — kaupadest, teenustest jne, siis loomulikult oli oma nishi leidmine sellel ajal lihtsam. Teisalt see firma käivitamise protsess ise on tänasel päeval ikka võrratult lihtsam. Netis on võimalik paari tunniga firma ära asutada, see on isegi maailmas suht unikaalne nähtus. Või kasvõi maakondlikud arenduskeskused. Sellest võis nö „meie ajal“ ainult und näha, et on olemas koht, kuhu lähed ja räägid oma plaanid ära ja sulle tehakse puust ja punasest kõik selgeks ja kui äriplaan peab vett, siis aidatakse veel stardiraha ka saada. Sellest võis ainult unistada.
Aga miks siis ettevõtlusaktiivsus ikkagi suhteliselt madal on, kui me kasvõi Euroopaga võrdleme, ärme Ameerikat parem torgigi?
Eks ta tasapisi ju kasvab. Ühiskonnas hakkab kohale jõudma arusaam, et kõige kindlam viis toime tulemiseks, sealjuures hästi toime tulemiseks on ohjad oma kätte haarata. Juhtida ise oma saatust, teha oma valikuid ise. See ju ongi vabadus.
Sa oled EVEA volikogus, vead Naisettevõtjate Liitu ja vägagi tõenäoliselt on Sul ühiskondlikke ameteid veelgi, miks Sa seda kõike teed?
Sest me oleme paljuski veel ülemineku ühiskond. Minu jaoks läheb veelahe sealtmaalt, kus inimesed küsivad: Aga mis ma selle eest saan? Arenenud ühiskonna tunnuseks on küsimus: Kuidas mina aidata, mida mina ära teha saan? Et valijad on lõviosas töövõtjad, siis kalduvad juba kasvõi valimiskampaaniad kas suisa vasakpopulismi või on nad kogutud maksude laialijagamise metoodikates kinni. Täna tuleb muuhulgas mõelda sellele, et oleks piisavalt neid, kes nende maksude laekumise eeldusi — töökohti loovad. Et säravate silmadega ja töötavate äri-ideedega vanad ja noored looksid elujõuliseid ettevõtteid ja et ühiskond mõistaks selle protsessi väärtuslikkust.
Mida Sa sooviksid öelda Läänemaa ettevõtjatele?
Suhelge! Käige omavahel läbi, vestelge maast, ilmast ja probleemidest. Suhtlemisest tekkiv sünergia ja teiste ettevõtjate, nende kogemuste vaikne läbiseedimine võib anda selliseid ideesähvakaid, milleni te omaette pusides mitte iialgi ei jõua. Uskuge, see on nii.
