Intervjuu — Andres Neeme
Sõjaväelased ajasid uhkust taga, uksed pidid olema spoonitud, seinas ja maas vaipkate jne, seda kõike polnud sugugi lihtne korraldada, sest valitses plaanimajandus, limiidid, ringkäendus ning naturaalmajandus, kellegi asi polnud, kust sa ühe või teise materjali välja võlud — olgu olla ja jutul lõpp. Ja kui me just barakkidest ei räägi, vaid ohvitserkonnale mõeldud hoonetest ruumidest, siis üks rusikareegel oli — ehitust alustati saunast. Tõenäoliselt jääb keskmine soomlane vene ohvitserile saunalembuse poolest kaugelt alla — keskmine soomlane ilmselt ei jõuaks saunas ka niipalju viina ära juua. Päevatööks niisiis ehitus, aga täies mehejõus Neeme sellega ei piirdunud. Toonane eraettevõtlus oli kui Damoklese mõõk, mis ööd ja päevad kodaniku pea kohal rippus. Kodumajapidamist ning selle „ülejääkide“ realiseerimist turul küll salliti, kuid sellega ei tohtinud liiale minna, liigset jõukust pandi pahaks ja need piirid olid esiteks väga ähmased ning teiseks olid nad pahatihti ka äärmiselt meelevaldsed. Taustaks pidev defitsiit kõigest, mida lauale või selga panna. Nii sündisidki omapärased varustajate käsi peseb kätt võrgustikud, kus näiteks vorsti eest sai kala, kala eest telliseid ning telliste eest suhkrut. Võis ka vedada — saada näiteks otse vorsti eest suhkrut. Aga Neeme ehitas garaazhi lillelavad ning kasvatas tulpe, naistepäevaks ajatatult (rekordsaak tõi viis ja pool tuhat rubla, keskmine kuupalk oli sel ajal 120 ümber).
Siis tuli broilerite kord. 850 tipu sai rammusateks kanadeks kasvatatud, need oli vaja kuidagi ära realiseerida. Tuttav tapamaja juhataja oli nõus. Väikese vastuteene eest muidugi. Nimelt polnud muidu nii eesrindliku tapamaja „Lenkomnatas“ vaipkatet. Kus selle häbi ots ja niisiis muretses sm. Leninskaja Komnatasse vaipkatte ja kanade saatus oligi sellega otsustatud. Järgmine mure oli turg — põhimõte oli, et mida kaugemal, seda parem. Esiteks olid venemaa avarustes toidukraamiga lood tunduvalt kehvemad kui Eestis ja teisalt oli oht väiksem, et mõni pealekaebaja kadedusest pommi alla paneb. Palju käisid eestlased Leningradi turul müümas, aga käidi ka Velikije Lukis, sinna otsustas Neeme ka oma kanad viia. 850 kana on paras laadung, seda Zhiguliga ära ei vii, nõndaks oli vaja leida transport. Leiduski üks tarmukas vene rahvusest noormees, kes oli nõus appi tulema. Noormehe mure omakorda oli, et ta oli endale küll muretsenud kassetmaki, paraku ei kannatanud nõukogude kassettide kvaliteet mingit kriitikat, kippusid krigisema jne, vaja oli läänes toodetuid. Nii sündiski, et Vabaduse puiesteel kasvanud kanad sõidutati Velikije Luki turule riigi MAZ-ga (mis hinnanguliselt 40 liitrit sajale neelab) ning kõrvalt nihverdatud kütusega kümne „Maxwell“ audiokasseti eest. Edasi-tagasi ca 3000 kilomeetrit, edasi võite ise arvestada. Kanu rabati Velikije Luki turul nii, et kaaluosuti ei jõudnud veel eelmisest linnust seismagi väreleda, kui juba uus kaaluplaadile visati.
Gorbatshov, suhkruvatt ja rahvusvaheline mees.
1987 alguses tuli üks tuttav Neeme juurde rääkima imelugu. Moskvas olla ettevalmistamisel üks määrus, mis kohe-kohe avalikuks tehakse ning mis lubavat NSVL-s piiratud mahus eraettevõtlust! See uudis oli ühekorraga nii uskumatu kui õnnistav. Võimetus lihtsalt vooluga kaasa ujuda, kõikjal toimuv mõistusevastane susserdamine ning paratamatult sellest tulenevad või sellega kaasnevad ohud olid Neeme tõeliselt ära väsitanud. Ja nüüd selline uudis! Kui sai klaariks, et see kõik vastabki tõele, asus Neeme kibekähku kooperatiivi looma. Maikuuks olid läbi kõikide kadalippude paberid korras, muuhulgas mäletab Neeme juhust, kui keset Viru tänavat tuli talle vastu Tiit Made (üks IME autoritest), kellele Neeme hõlma hakkas ning kurtis ametnike suutmatust ja soovimatust algajate kapitalistidega koostööd teha. Made kuulas jutu ära ja tema soovitus oli lihtne: aga sa ära küsigi, lihtsalt tee oma asja. Nii ka sündis. Et ehitusele eelneval ajal oli Neeme seitse aastat ka restoranis töötanud, siis tegutsemisvaldkonna valikul probleeme ei olnud — söögikoht tuleb teha. Kus toit on maitsev, teenindajad viisakad ning külaline tunneb ennast oodatuna. Ehk siis kõik tagurpidi, kui tollases Nliidus kombeks.
Oma restoranipõlvest meenutab Neeme huvitava loo. Nimelt kui Soome president U. K. Kekkonen Eestit väisas aastal 1964, siis andis ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees sm. Müürissepp presidendi auks lõunasöögi. Kohaks sai valitud restoran Gloria, kuid mööbel ja lauahõbe toodi sekspuhuks Kadriorust. Ja sel ajal töötas Glorias vanakooli mehi, kes veel esimese vabariigi ajal Pätsile ja tema külalistele serveerinud olid. Üks nendest tundis lauahõbeda ära ja urgitses servast ühe söögiriista käepidemel ilutseva ENSV vapi irvakile. Ja meie sini-must-valge oli seal all alles! Nii arvas ka Neeme, et kui seda ENSV-d hakata pealt vähehaaval ära urgitsema, pääseb Eesti riik jälle ühel päeval oma endises uhkuses ja ilus välja. Urgitsemine algas ehitusest. Esimene mure oli raha. Neeme võttis hõlmad vöö vahele ja marssis panka — Sotsiaalpanka. Vastas olid viisakad vene rahvusest prouad, kellele Neeme näitas paberid ette: nii ja naa, tahaks ehitama hakata, aga raha pole, laenu oleks vaja. Võttis prouad veel auto peale, sõidutas kohale ja näitas ette — siia saagu restoran! Ei teadnud need prouad ööd ega mütsi äriplaanidest ega millestki, õigupoolest ei tahtnudki teada, aga laenu Neeme sai. Veerand miljonit juba vaikselt oma väärtust kaotama hakkavat rubla, mille ta ka kopika pealt tagasi maksis. Vedas, arvab Neeme nüüd. Sest paljud, kes küsisid, ei saanud, seisa või pea peal. Järgmine mure oli ehitusmaterjal. Et Neemel tegijana oli pisut hõlpsam, ei tähenda seda, et kõik oleks läinud libedalt. Hinnanguliselt arvab Neeme, et selle aja ehituste sees olevast materjalist tuli ehk üks kolmandik ametlike kanalite kaudu, st vähestest ehitusmaterjalide kauplustest. Nii mäletab ta korda, kus ta käis ja ostis ära kogu Kaare tee poes oleva metalli. Järgmised tahtjad pidid olude sunnil vaatama ise, kust ja kuidas ja nii need asjad tollal käisidki. Et ehituse jaoks vajalikku puitu saada, leidis ta kontakti ühe saekaatri juhatajaga, kelle kõrvalteenistuseks oli puskari ajamine. Samakategu, teadagi, vajab kõvasti toorainet ehk suhkrut. Seega sai saekaatri juhataja oma suhkru ja Neeme oma puidu, sest tal oli vaja kohvik püsti panna. Ehitusmehed leidis ta Tallinna külje alt Jürilt, keda oma zhigulliga õhtuti objektile ja pärast koju vedas, päeviti rassis üksi. Neeme oletab, et õhtuse tööga teenisid mehed vähemalt samapalju, kui päeval riigitööd tehes, aga kõike üksinda ei tee ning abikäsi oli vaja. Ei hakka lugejat siinkohal vaevama kogu probleemide puntraga, millega õndsal nõukaajal silmitsi seisma pidi, aga ühel päeval oli ehitis nii kaugel, et võis uksed avada. 1988 kaheksandal jaanuaril tegi „Kannike“ oma uksed lahti, kohal olid täitevkomitee tuusad, lõigati pidulikult linti läbi ja nagu käib. Neljakümne ruutmeetrine kohvik ja baar. Köök muidugi.. Et pudeliõlle müüki millegipärast kooperaatorile ei lubatud, siis müüs Neeme vaid lahtist õlut ja sellegi laskmiseks vajalik kaadervärk tuli ise muretseda. Pulmade korraldamiseks oli Neemel noorpaaridele pakkuda Tshaika, äri arenes ja rahvast käis murdu. Tshaikaga seoses meenub Neemele lugu, kus ta rikkiläinu asemele uut tigutaldrikut otsides lõpuks otsaga Moskvasse jõudis — ja ei madalamale, kui Gorbatshovi enda garaazhi. Taldriku ta sai, ühtlasi õnnestis tal suure äritegemise käigus soetada pesuehtne Itaalia kohvimasin — kahekäpaline iludus koos veskiga, tõenäoliselt Kremlist lihtsalt pihta pandud ja kohvimasinast sai muidugi baarileti peategelane.
Perestroika oli moesõna, BBC läks Moskvasse saadet tegema avalikustamise edusammudest ja eraettevõtluse tärkamisest muuhulgas, siis peale uutmisteemalisi loenguid pakiti nad lennukisse ning saadeti Tallinnasse — nõukogude läände, kus kooperatiivid olid juba tärganud ja tegutsesid. Kaamerameeste Kannikesse sisse vajudes oli kõigil ehmatus suur, sest käimas oli pulm ja noorpaar oli esiotsa väga häiritud, kuid pikapeale harjuti ära ja paljukest neid eestimaalasi siis ikka on, kelle pulmadest BBC pool filmi on vändanud. Ilmaimet — nõukogude kapitalisti tuli uudistama ka Kossõgini (NSVL peaminister tänases mõistes) tütar, kelle tuleku auks ja niigi kadedate naabrite meelepahaks turvati kogu tänav nii ära, et hiirepoegagi sisse-välja ei lastud. Planeeritud 15 minutilisest kiirvisiidist kujunes aga paaritunnine külaskäik, sest proua tahtis täpselt teada, miks. kus ja kuidas. Tõenäoliselt on Neeme ka esimene eestlane, kes New York Timesi kaanel ilutsenud. Jänkide tehtud reportaazh tegi Neeme kuulsaks ka väliseestlaste juures ning eestlasest Pan Ami asepresident saatis oma tuttavad Kannikese ukse taha, ajalehe väljalõige vabandusena näppus. Et majas küll parajasti Neeme ema sünnipäeva peeti, võeti kaugelt tulnud lahkesti vastu, tehti sauna ja ühele mehele mõjus eesti pidu koos sajakraadise leiliga nii vägevasti, et oleks äärepealt lava peale hinge heitnud. Õnneks küll lõppes kõik õnnelikult. Kannike aga arenes, juurde tuli restoran, hotell ja kauplus. Neeme laiendas oma ärisid, ostes muu hulgas oma viimaste rublade eest ära restorani Kuldsarv ja rajas sinnagi söögikoha koos pagaritsehhiga, kuhu Prantsusmaalt pika saia liin sisse osteti jne. Aga need on juba uuema aja jutud ja meie vaatluse alla hetkel ei käi. Kannikese plaanib Neeme maha lükata ja uue asemele ehitada. Uuel ajal on uued väljakutsed ja ehkki tänasel päeval hoopis muude äridega seotud, plaanib Neeme muuhulgas Kannikese uuestisündi. „Kui lill kiduma jääb, tuleb sibul välja tõmmata ja uus asemele istutada“ ütleb kooperatiivinduse pioneer. Et Neeme sõnumit tänastele tulevastele põlvedele mõistetavaks teha, pean ma siia kirja panema anekdoodi, mille ma talle jutuajamise käigus rääkisin ning mille me mõlemad kujundlikuks tunnistasime. Nimelt istuvad laua taga ühes firmas kaks inimest: personalijuht ja boss. Ja vaatavad mornil pilgul lauda, kus kõrgub hiigelsuur mägi CVsid. Vaja on aga ainult ühte töötajat — kõige paremat sellest kuhjast. Korraga kahmab boss pea kogu kuhja, jättes vaid käputäie pabereid lauale ning söödab selle kuhja paberihunti. Personalijuht ehmatab: miks sa nii teed??? Boss aga küsib vastu: kas sina siis tahaksid siia kedagi tööle, kellel kohe algusest ei vea?
Andres Neeme ütleb filosoofiliselt, et eks see ole meie enda valikute küsimus. Kas me tahame olla seal kuhjas või otsustada, mida selle kuhjaga peale hakata. Kogu vastutusega, mis sellega kaasneb. Nii lihtne see ongi.
