Internetiportaale on raske pidada tõsiselt võetavaks ajakirjanduseks, sest ta on lahmivalt subjektiivne ja ühekülgne. Seal ei ole vanu, venelasi, lapsi, joodikuid, narkomaane jms. Seal on valged igavlevad bürootöötajad- haritud, jõukad, endast heal arvamusel.
Mitte et ma ei austaks isiksusi ja nende sõnavabadust, aga see ei peaks vastuollu minema minu vabadusega rumaluse, jõhkruse, mõttetuse jms. mitte kokku puutuda. Portaalides jäävad ideed tagaplaanile ja väike inimene oma väikeste soovidega esiplaanile.
Internetiportaalides puudub tasakaalustatus. Seal on subjektivism, mis on küll huvitav, kuid mitte märkimisväärse olulisusega. Sama huvitav kui pealtkuuldud jutt. Seal on info ja uudised ka, aga laias laastus ei erine neid ümbritsev keskkond kohvitoast, jututoast jms., kus kuulujutud kasvavad ja levivad.
See subjektivism on ebaviisakas ja anonüümne, sest selle ees oled sa kaitsetu. Kuna ma laupäevases EPL +is juhtusin kirjutama internetiportaalidest, tegin ma huviga täna lahti mõlemad jututoad.
Mega materdab Mati Undi sidebari, kus ta nimetab internetiportaale peldikuseinteks, ja nimetab Unti elus pettunud inimeseks. Ei tea mis õigusega? Ja kuhu jääb demokraatia? Delfi juhtkirjast loen ma: "see, et netikirjutajad- nii ajakirjanikud kui ka tuhanded kaasautorid - ei eputa oma persooniga kaamerate ees ega lavalaudadel, ei tähenda, et nad oleksid rumalamad. Pigem vastupidi. Oma isiksuse esitamine ainult verbaalsel kujul nõuab enam pingutust kui Jana Hallase poolt disainitud välimuse eksponeerimine." Tunnen end jalamaid ullikesena, sest olen virvendanud mõned aastad kaamera ees, lasknud end Hallasel disainida ja oo, rumalust, kirjutan lisaks kõigele nendele näotustele veel oma nime all artikleid. Mille kohta võib aimata, et need ei kasva "verbaalse kõrguseni."
Aga mida ma nende teadmistega peale hakkan?
