Internet on inimõigus, aga maapiirkondades seda õigust ei ole
Kõlab hästi, välja kukub nagu alati. Muide, enamik inimesi ei vajagi nii suuri kiirusi, keskmiseks netisurfamiseks piisab ka 1-5 MB/s. Probleem on selles, et nii superkiirused kui ka need tavalised on kättesaadavad vaid pealinnas ja suuremates keskustes elavatele inimestele. Neil on rohkelt valikuid - juhtme kaudu või õhu kaudu, mitmed eri firmad, vali ainult.
Aga teinekord juba vaid paarkümmend kilomeetrit linnast eemal elavatel inimestel võib vabalt juhtuda, et internetiühendus, olgu kaabliga või ilma, jääb vaid unistuseks. Paarkümmend kilomeetrit linnast - see ei ole ju pikk vahemaa. Paljud elavad veel kaugemal ja on ikkagi linnaga seotud, käivad seal tööl, poes jne. Ometigi võime paarikümne kilomeetri läbimisel sattuda hoopis teise maailma, mis ümbritsevast mitme aastakümne jagu maha jäänud. Kui see lühike teeots viib eemale tihedama asustusega piirkondadest, siis on päris tavaline pilt, et internetiühendust ei ole. Mis siis veel kaugematest kohtadest rääkida.
Kaableid ei hakka ükski firma vedama asulasse, kus on heal juhul 6-7 majapidamist, sellest pole mõtet unistadagi. Kõu on mõttetult kallis ja selle hinna kohta masendavalt väikese kiirusega. Mobiilileviga peaks kogu Eestimaa vähemalt lubaduste kohaselt kaetud olema ja mobiilne internet võiks olla sellistel puhkudel parim lahendus, aga paraku võib ka see nn pommiaukudes kehvaks jääda.
Minu tuttav elab linnale üpris lähedal, ent tema netiühendus on nii vilets ja katkev, et teinekord ei saa temaga Skype'i vahendusel rääkida, rääkimata YouTube'i videode vaatamisest. Meele teeb mõruks, kui tead, et kümne minuti autosõidu kaugusel naudivad inimesed juba inimväärset ühendust ja kuuled, kuidas mobiilihiiud oma järjest suuremate kiiruste pakkumistega hooplevad.
Miks sideteenusefirmad diskrimineerivad väiksemates kohtades elavaid kodanikke, kas need nende meelest inimesed ei olegi?
Minu meelest, enne kiiruse ülemise otsa kõrgemale peksmist, peaks ikka vaatama, mis olukorras on alumine ots ja kas ikka tõesti on kogu Eesti korralikult levipiirkondadega kaetud. Isiklikult võin öelda, et ei ole.
Minu tuttava kodus ei saa Tele2 ühendust kätte rohkem kui kiirusega alla 0,5 MB/s, enamasti jääb see 200 KB/s piirimaile, teiste firmade netipulgad ei anna sedagi.
Kas on viga kohalikes mastides või milleski muus - igatahes peaks see viga olema parandatav. Internet on inimõigus ja ma ei saa aru, miks seda keelatakse neile, kelle jaoks muu sotsiaalne suhtlus on sageli kättesaamatu, kuna tõmbekeskusest elatakse kaugel. Liiatigi toimub end e-riigiks pidavas Eestis pidev teenuste internetti viimine - pangandus, elektrinäitude teatamine, tööotsingud, kõik kolib internetti. Kuidas peaks selles maailmas liikuma inimene, kelle ühendus on nii nõrk ja katkendlik? Kuidas saab viletsa levi piirkonnas elav inimene arved makstud ja avaldused saadetud?
Mõnede täiendavate mastide paigaldamine ei peaks ju ometi nii ilmvõimatu töö olema? Kui me ikka tõsiselt tahame e-riik olla, siis tuleb internetiühendus korralikul tasemel tagada kõigile ja mitte diskrimineerida elukoha alusel.
