Integratsiooniuuring: barjäärid ühiskonnas kahandavad motivatsiooni
Eelmisel aastal korraldatud representatiivse Eesti ühiskonna lõimumise monitooringu tulemused on tähelepanuväärsed ja huvitavad, avades lõimumisküsimuses uusi tahke. Samas on hoomatav ühtne arusaam: valdav osa muukeelsest ühiskonnast on aktsepteerinud, et eesti keele oskuseta ei ole lihtne hakkama saada, ning lahendust nähakse ennekõike haridussüsteemis.
Omavalitsused ei võta vedu
Uuring kinnitab järjest kasvavat huvi eestikeelse hariduse vastu, mis on kooskõlas eelnevate kvalitatiivsete uurimustulemustega. Muukeelse elanikkonna enamik leiab, et eesti keele omandamisega peab võimalikult vara pihta hakkama, soovides laste jaoks eestikeelseid lasteaedu või vähemasti eesti keele õpet eelkoolieas. Seda seisukohta on lähemalt analüüsitud muudes uuringutes, kust selgub, et nii on vanemate arusaamist mööda kõige mugavam: laps lükatakse eestikeelse lasteaia uksest sisse ja mõne kuu pärast teine juba räägibki eesti keeles. Erandiks on Ida-Virumaa, kus venekeelsest lasteaiast loobuda ei taheta.
Samas ei ole mingilgi kombel neile eelistustele reageerinud kohalikud omavalitsused, kes eestikeelsete lasteaedade võrgu laiendamisest ning nendele eesti keele kui teise keele omandamise problemaatikas pädevate õpetajate ja pedagoogide koolitamisest kuulda ei taha. Tulemus on näha: näiteks Tallinnas on senini kergem panna laps venekeelsesse lasteaeda, kuhu järjekord on eestikeelsega võrreldes lühem.
Võrdsete võimalustega kehvad lood
Põhihariduses on enam-vähem sarnane seis: enamik muukeelseid elanikke sooviks lapse panna eestikeelsesse kooli või keelekümblusklassi. Põhjus on ka selge: kui laps jääb venekeelsesse kooli, pole tal suurt lootust eesti keelt korralikult omandada ning edaspidi konkurentsivõimeline olla. Samas on eesti kooli valmisolek arvestada muu kodukeelega õpilaste keeleliste vajadustega tagasihoidlik. Muide, venekeelset põhiharidust eelistab lisaks Ida-Virumaale ka Maardu rahvas.
Gümnaasiumi õppekeele eelistusi tõlgitseda on keerulisem, kuigi sarnasus põhikooli tulemustega – eesti õppekeele eelistamine – on täheldatav.
Siin tuleb kõigepealt märkida küsimuse keerulisust, mis eeldab suurt mälumahtu ja keeleõppemetoodika detailset tundmist: pakutavaid sisulisi vastusevariante oli kümmekond, neist osa kattus eestikeelse õppe mahu osas. Ilmselgelt oli aru saada, et enamik vastanuid polnud variante läbi lugenud, valdavalt eelistati kolme-nelja esimest. Samuti oli märgatav praeguse vene gümnaasiumide ülemineku vastase kampaania mõju, seda varianti eelistas vaid 11%.
Võrdsete võimaluste osas hariduses on uuringu andmetel seis mäda: üle poole vene vastanutest on seisukohal, et venekeelsetele noortele pole kõrgharidus eesti noortega võrdväärselt kättesaadav. Põhjuseks on ilmselt ebavõrdsust pakkuv õppekava vene koolides ning riigi tagasihoidlik tegevus lõimumispotentsiaali rakendamisel hariduses. Samas ei ole eesti kool veel valmis neile omalt poolt lahendusi pakkuma.
Eestikeelsus ja eestimeelsus
Põhjalikumat selgitust vajab sama uuringu käigus kaardistatud klaster C – Eesti suhtes kriitiline venekeelne rühm, kuhu kuulub iga kaheksas muukeelne elanik. Tegemist on suures osas noortega, ligi pooled on õpilased-üliõpilased. Enesehinnangu järgi oskavat nad eesti keelt väga hästi, kuid eesti sõpru ja eestikeelset suhtlemist on neil minimaalselt. Neid iseloomustab teatud pettumus ja umbusk, konfliktsus ja diskrimineerimiskahtlustused.
Uuring väidab selle rühma põhjal, et eestikeelsus ja eestimeelsus ei ole automaatselt seotud, ning hoiatab eestikeelse õppe bumerangefektide eest. Ehk ei ole siiski põhjust arvata, et Eestis üldised sotsiolingvistilised seaduspärad ei kehti või et oleme avastanud miskit, mis teiste teadlaste tulemused kolinaga ümber lükkab. Siin on tegemist kumulatiivse või tulemuspõhise motivatsiooniga, mille puhul keele õppimine suurendab huvi seda keelt kasutavate inimeste ja nende kultuuri vastu, ning vastupidi. Küll aga võivad motivatsiooni vähendada ühiskonnasisesed barjäärid, mis ilmselt ongi selle rühma tekkepõhjus.
Uuringust selgub, et vastava rühma konkurentsivõime neile olulistes valdkondades on madalam kui eestlastel, mille tõttu üritatakse vastanduda. Samas on see rühm Ida-Virumaal marginaalne, mis näitab sealsetes oludes piisavat konkurentsivõimet.
Kui spekuleerida selle rühma tekkepõhjuste üle, siis pakuksin just vene kooli lõpetanute ebapiisavat eesti keele oskust, mille tõttu jäädakse eesti kooli lõpetanutele alla nii avalikus ruumis, haridus- kui ka tööturul. Ida-Virumaal, kus eesti koolide lõpetanuid vähe, pole ka sellist probleemi.
Ennustan vastava rühma suhtelist suurenemist, kui meie venekeelse põhikooliga eesti keele õppe tõhustamiseks kiiresti midagi ette ei võeta. Samas soovitan sellistesse uuringutesse kaasata ka mõne keeleõppe asjatundja, ehk võimaldaks see edaspidi möödapanekuid keelevaldkonnas vältida.
